oma laevaga Koiva mööda Turaida kindluse alla. „Siis oli suur häda kõigis Liivimaa rajades.“ Aga uued ristisõitjate salgad Saksamaalt jõudsid õigeks ajaks sakslastele appi, verises lahingus löödi eestlaste jalavägi tagasi ja saarlased pidid põgenedes omad sõjalaevad Koiva peal vaenlaste kätte jätma. Küll tungisid Sakala ja Ugandi rahvas, kes vähem kahju olid saanud, uuesti Läti piirimaadesse, aga riiglased „venna“ Theodoriku juhatusel, kelle Albert maikuus 1211 „Eesti piiskopiks“ oli õnnistanud, maksid kuhjani kätte. Lembitu küla võeti ära, rüüstamised ulatasid üle Põltsamaa jõe Nurmekunda. Suur katk surmas, mis mõõk üle jättis. Osa eestlasi peab jõulu ajal 1211 Riias rahu paluma, aga Theodorik ja Berthold langevad 1212. a. hakatusel uuesti eestlaste peale, tungivad Ugandist läbi üle Emajõe Vaiga maakonda, rüüstavad selle ja Järvamaa puupaljaks ja pööravad Moka ja Nurmekunna kaudu üle Võrtsjärve jää tagasi. Õnneliku röövkäigu sõnum ärritab ka venelasi. Novgorodi suurvürst Mstislav tuleb 15.000 mehega Eestimaale, käib riisudes Vaiga ja Järvamaa läbi ja piirab Varbola maalinna sisse. Harjulased ei jõua kauem vastu panna ja lubavad Mstislavile 700 marka nagatid maksta, et tema koju tagasi läheks. Vaheajal aga tungivad sakalased Lembitu juhatusel Pihkva alla ja pistavad linna põlema. Rahu 1212.1212 teevad eestlased rahu 3 aasta peale. Kurbmängu esimene järk lõpeb sellega, et lõunapoolne Eestimaa Paala jõeni sakslaste omaks tunnistatakse. Sakslaste kõrgema sõjakunsti ja täielisema riikliku korralduse ees ei olnud Eesti salkadel püsi. —
Veel enne rahuaja lõppu avasid riiglased 1215. a. algusel sellega sõja, et nad ootamata Ridala maakonna paljaks laastasid. Järgmisel kuul võeti Sakala vanema Lembitu kindlus Leole tormijooksuga ära. Need vägitööd näitasid eestlastele, mis neil nüüd oodata on, ja ühine hädaoht ühendas nad ühisele ettevõttele. Saarlased tungisid kevadel 1215 Väina jõge mööda Riia alla, Ridala mehed rüüstasid Metsepoole liivlasi ja sakalased ja ugalased Autine lätlasi, et need riiglastele appi ei pääseks. Aga katse läks nurja ja lätlased ja Võnnu komtuur Berthold pidasid Ugandis selle peale niisugust hävitamisesõda, et vähesed inimesed, kes veel üle jäid, rahu pidid paluma. Ka Sakala heitis alla. Ugandi ristiti Emajõeni, Sakala Paalani. Et Ridala mehed niisugust verist ristimist põlgasid, võeti 1216. a. algusel nende Soontagana kants ära ja käidi üle jää ka Saaremaad riisumas. Rukki-maarjapäeva ümber 1216 ulatasid riiglaste röövsalgad juba
18
