didega inimeste vastu lahkeks pöörda ehk lausumise abil nende viha jõuetumaks teha, aga neid ei austatud mitte. Ühe sõnaga võime esivanemate usku animismiks ehk vaimudeusuks nimetada. Jumalad ja vaimud elasid karsket perekondlikku elu, igamees oma talus. Selle mõjul paistab esivanemate muinasajast veel meie päevini silma elukommete puhtus ja kange kohusetundmus. Abielu peeti au sees ja abielurikkumist loeti tulitööks, ehk küll mees naist vanemate käest ostis ehk väevallaga riisus. Vanemate au seisis kõrgemal kui laste tarkus; ema-armastus ajas lehkavaid õisi ja tänumeel vanemate vastu kestis ka veel siis, kui kullerkupud neil juba kulmu peal kasvasid; vargus oli tundmata asi; mehe sõna ja tõotus seisis kõikumata kindel; kangelasevaimu ja isamaa-armastuse poolest ei jää meie esivanemad kellestki taha; nende meelest oli see hirmus jõledus, isamaa ja kaasvendade kahjuks midagi teha ja oma üksikut tulu ülemaks pidada kui kõikide üleüldist head käekäiku, vabadust ja õnne. Rahva vanad mälestused kuulutavad veel meie põlvele heleda häälega esivanemate kõrgeid meeleomadusi. —
Esimesed vaenulised kokkupuutumised naabritega.Läänemere maile asudes läksid eestlased kardetavale tulevikule vastu. Heitlemine elu ja surma peale algas arvurikkamate naabritega. Need ei võinud mitte varem hinge tagasi saada, kuni see kallis maa, ülitähtis kaubaajamisele, hädatarvilik sõja korral, kui võidupalk nende rüppe ei langenud. Uus geograafiline seisukoht andis valju vastuse, et Eesti rahvas siin oma iseseisvust mitte ei jõua alal hoida. Küsida tuli paljalt, kas õhtu- või hommikupoolsed naabrid mõrsja rohke kaasavaraga koju viivad. Tema meel aga ihkas priis põlves elada ja põlgas raudikke ära. Daanlased ja rootslased jõuti veriste peadega koju tagasi saata. Ajutiselt ainult sundisid venelased Ugandi maakonna maksu maksma. Suurvürst Jaroslav I ehitas a. 1030 praeguse Tartu asemele Gurgevi kindluse. Aga pärast tema surma raputasid eestlased maksu jälle õlgadelt, põletasid Tartu kindla paiga maani ja katsusid a. 1061 Pihkvatki tormiga ära võtta. Terve inimesepõlv ei olnud nüüd enam hommiku poolt hädaohtu karta. Alles Vladimir Monomahi poeg Mstislav liikus sõjaväega jälle üle Eesti piiri ja tähtis piirikindlus Otepää langes 1. novembril a. 1116 venelaste kätte. A. 1130 paneb Mstislavi poeg Vsevolod Peipsi äärsed eestlased uuesti maksu alla, aga kui ta põhja poole tungib, löövad 23. jaanuaril a. 1132 eestlased teda Vaiga maakonnas rängasti. „Suur õnne-
14
