sid, ajast ja arust maha jäid. Et oma põllumajandust tõsta ja talupoegade kisendavate kitsikuste vastu abi leida, olid mõisnikud sunnitud uue „Eestimaa Talurahva Seaduse“ valmistama, mis 5. (17.) juulil 1856 kinnitati. Tema maksmapanemisel tekivad verised segadused, mis Mahtra sõja nime all tuttavad on. Terve maa omanduseõigus jääb mõisnikule, aga talupoegade tarvitamiseks lahutatakse maast, mis talupoegade käes oli, üks osa ja tunnistatakse talumaaks. Talupoegadele antakse ta tarvitada teoorjuse, vilja- ehk rahamaksu vastu- või müüakse neile ka pärisomaks. Teoorjust, mida korraldatakse, katsutakse kahandada ja pikkamööda kaotada. Talumaadest aga arvatakse kuues osa välja, kuuendikumaad, mille tarvitamiseks mõisale piirita voli antakse: rentigu ta nad välja, määraku oma põllusulaste palgaks või ühendagu nad mõisaga. Et teoorjused ka nüüd veel paiguti kõrgemale aeti, teoorjuse määramine ja kadumine pikale venis ja talu- ja mõisamaa vahekord suurelt jaolt selgeks ei saanud, ilmusid 1859 „Täiendavad määrused Eestimaa Talurahva Seadusele a. 1856“. Et teoorjus nüüdki edasi elutses, Riigivõim nõuab teoorjuse ärakaotamist.andis 25. märtsil (5. apr.) 1868 kindralkuberner käsu, et jüripäevaga 1868 teoorjus tingimata peab kaduma. Kuuendiku- ja mõisamaa talud aga ägavad tänapäevani segarendi ja abiteo orjuse all. Viimaks määrasid 1866. a. „reeglid“ rentnikule koha ostmise eesõiguse või kahjutasu seks puhuks, kui ta ise oma kohta ei jõua või ei taha osta, vaid välja peab minema.
Heidame pilgu talurahva-seaduste peale tagasi, siis paistavad teravalt silma kaks asja. Mõisate suurendamine ja karjamõisate asutamine kuuendikumaa läbi.Esmalt kvoote- ehk kuuendikumaa äralahutamine ja äravõtmine talumaa küljest. Sel teel kadus talupoegade tarvitamise alt Liivimaal ära 259.000 dessatini ja läks täiesti mõisa omavoli alla. Mõisate suurendamised ja karjamõisate asutamised on terved rahvarikkad külad maa pealt hävitanud ja tuhanded usinad perekonna-isad laia ilma hulkuma ajanud. Pärast on küll üks osa kvootemaad ära müüdud, aga teadmata on, kui palju neist talupoegade kätte on läinud. 1893 katsus riigivalitsus küsimust seadustandvalt nõnda korraldada, et kvootemaad talupoegade tarvitada tagasi antaks, aga rüütelkonnad ühes Liivimaa kuberneri Sinovjeviga oskasid asja nõnda segada, et hädasti tarvilik seadus seni ainult paberi peale on jäänud.
Kvootemaast ülejäänud osa, talumaa, on pinnaks saanud, kus peal visa, edasipüüdev rahvas kõige pealt raasukese iseseisvust on jõudnud omandada. Kuna mujal priikslaskmisega
