Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/128

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

puuduste vastu abi otsiks. Komisjon uuenduste väljatöötamiseks.Komisjon pani 1842. a. maapäevale ette, tarvis olevat 1804., 1809. ja 1819. a. talurahva-seadused kokku sulatada, et tema elu majanduslikult paremale alusele seada. Isiklikult vabastatud talupoega tuleb julguseta, kindluseta olekust välja tõsta, kuhu teoorjus ta tõuganud, ja teda krediitseltsi abil talumaa pärisomanikuks teha. Et see aega nõuab, siis peaks maa, mis 1832. a. mõõtmine talumaaks tunnistas, peremeestele esiotsa pärandatavaks tarvitamiseks antama ja maksud maa tarvitamise eest vakuraamatutes ära määratama, nagu seda 1804. ja 1809. a. seadustes oli nõutud. Maapäev võttis ainult osakese komisjoni ettepanekutest vastu. Vakuraamatud otsustati jälle sisse seada, aga peremeeste pärandatav talumaa tarvitamise õigus ei leidnud tarvilikult toetajaid. Hamilkar von Fölkersahm.Ruhja pärisherra Hamilkar von Fölkersahm (snd. 6. jaan. 1811) ajas vastased risttule alla, kui ta küsimuse ette pani, kas mõisnikul õigus on kõiki vallaperemehi kohtadelt minema kihutada ja tervet valda lõhkuda, nagu seda ette olla tulnud. Viimaks otsustati häälteenamusega, et talumaid, peale ühe teatava osa, mitte ei tohi mõisaga ühendada. Aga komisjon, mis Peterburis maapäeva otsused ja kindralkuberneri Pahleni ettepanekud talupoegade kaitseks läbi vaatas, rikkus pea kõik ära, mis oli plaanitsetud. Muud kui vakuraamatud pidid esiotsa maksma hakkama. Kui viimaks 1845 komisjoni töövili: „77 paragrahvi“ ilmus ja kui talurahva-seaduse täiendavad määrused välja kuulutati, pettis see täiesti talupoegade lootusi. Viljaikaldus. Talupojad otsivad abi usu muutmisest.Uus viljaikaldus ajas rahva keema. Usuvahetuse kaudu lootsid inimesed teoorjusest lahti saada ja endid üle elatada võivat. Jutud kanti laiali, et ainult need kroonu käest vilja ja jahu saavat, kes Vene usku minevat. Keiser oli Liivimaale rahva toitmiseks 200.000 rubla lasknud anda. Pärast määrati Liivi- ja Kuramaa heaks veel 300.000 rubla ja lasti 50.000 tsetverti rukkid jagada. Ilma tollita toodi laevadega väljamaalt 80.000 tsetverti vilja. Muidugi anti abi tarviduse järele, ilma et usu peale vaadati. Aga kuulujutud leidsid kergesti uskujaid. Hingemaa ja kõikide orjuste, koormate, maksude, kohustuste mahajätmine, mida loodeti, tegi inimeste silmad pimedaks ja küttis meelemõistuse segaseks.

Riigivalitsus määrab uue„77 paragrahvi“[1] ei jõudnud rahutuid meeli vaigistada. Juba 1849 nimetas riigivalitsus uue komisjoni ja kutsus liik-

  1. Ametlik nimetus: „Suure Keisri-härra poolest kinnitatud seäduste täitmisse tükkid, mis nende tallorahva pärrast, kes pärris moisade all ellavad — 1819-mal aastal Liivlandi-ma tallorahva seädusse ramato jure lissatud.“

128