tubli töömees saadeti. Tubli tööline aga tahtis taluperemehelt nüüd paremat ülespidamist ja kallimat palka. Muidu läks ta vaba liikumise õigust tarvitades ära, otsis omale paremat. Ka peremees liikus jüripäeval edasi, kui enam välja ei saanud, ja rentis uue talukoha. Pikema aja peale mõis kontrahti ei teinud, vaid enamasti kolmeks aastaks. Mõis ei tahtnud ennast kuidagi köita. Ta hoidis omad käed vabaks, et mõisatalituses igal ajal uuendusi võiks toime panna ja mõisapõldude laiendamiseks ja karjamõisate asutamiseks talusid ning külasid lõhkuda. Vahe mõisa- ja talumaa vahel oli ära kaotatud. Mõis võis talumaid otsekohesele tarvitusele võtta, kui aga soovis ja kasulikuks pidas. Nii elas talupoeg kui lind oksa peal. Et temale maa kohta põrmugi õigust ei jäetud, ei ka pikemat lepingut ei tehtud, siis ei maksnud rentniku meelest maa ja maja eest hoolt kandagi. Orjuse sünnitatud tuimus, hooletus ja rumalus tappis kõik ettevõtmise-nõu ja edasipüüdmise-jõu. Vaesus, üleüldine vaesus võttis aast-aastalt maad. Vaesust kasvatasid veel rasked ikalduseaastad. Ka aganaleib ei ulatanud enam uue lõikuseni. Ja ometi pidi teolkäijale ja tingitegijale leivakott juurde pandama. Nälg tuli majasse ja meeleheitmine. Teolistega jälle käidi sagedasti otse metsikult ümber. Vähemat kui süüd karistati peksuga. Ärevus tõusis, nurin lagunes laiale. Kust väljapääsmise-teed leida? Nii ei võinud ega suutnud talupoeg enam edasi hingitseda. Hing jäi kinni.
Rahutused, väljarändamine.Lätimaal tõuseb esmalt 1841 jutukõmin, Venemaal, „soojal maal“ olevat tühja maad veel küllalt. Seda võivat hinnata saada. Aga „saksu“ seal ei olevat ega „rõhujaid“. Esimesed „õiguseotsijad“ saadetakse Riiast vitstega koju. Aga nad tulevad tagasi ja otsivad abi Vene usu piiskopi Irinarhi juurest. Öeldi, ainult need talupojad võivat maad saada, kes Vene usku lähevad. Kõiksugused kuulujutud ärritavad meeli. Rahustusekatsed ei õnnista. Kütid ja kasakad tuuakse rahva vaigistuseks maale. Pühajärvel ja Vastseliinas sündis sõjaväega kokkupõrkamist. Verise valjusega karistati kõiki, keda kuidagi süüdlaseks arvati. Püüded talupoegade olukorda kergendada.Ühtlasi aga uuriti liikumise tõsiseid põhjusi. Kindralkuberner parun Pahlen seletas keisrile Nikolai I-sele, teoorjuse nõudmised käivat üle talupoegade jõu. Liivimaa rüütelkonna konvendile, mis oktoobrikuus 1841 kokku tuli, soovitab tema talupoegade põlve kergenduseks vabade kontrahtide kaotamist ja orjuse kindlat määra, nagu 1804. ja 1809. a. seadused ette kirjutasid. Nimetati Tartu linna komisjon, kes
