pöörda, et miilitsavägi võtmata jäi. Selle eest saadeti aga Vene miilitsid siia korteri ja toita. 1807 tõusis viljaikalduse järele näljahäda. Alles jahu, mis riigivalitsuse abil Venemaalt toodi, suutis seda pöörda.
Ka suur osa mõisnikka nurises. Et talupoegadele pärandatava maa kohta tarvitamiseõigus jagati, see oli nende meelest lausa ülekohus, kes endid seni piiramata pärisomanikuks pidasid. Et talusid ja külasid enam nii meeletult ei tohitud lõhkuda, näis nende arvates iga põllutööstusliku edenemise kammitsasse panevat. Et talupoegadelt üksinda vakuraamatus nimetatud orjusi võis nõuda, kitsendas nende arvates tarvilikku liikumisevabadust mõisatöödes. Sõjahäda ja viljaikaldus kasvatas rahutust. Kuid siin aitas kitsast ajast läbi „Liivimaa mõisnikkude krediitselts“, mis keiser Aleksander I a. 1802 oli kinnitanud ja mida ta suurte rahasummadega toetas.
Adam Smithi õpetus vabast lepingust tööandja ja töövõtja vahel ja talupoegade isiklik vabastamine.Nii oli mullapind mitmeti ette valmistatud ja vastuvõtlikuks tehtud, kui õhtu poolt uus õpetus kodumaale tungis. Adam Smith arvas majanduslikkude jõudude vabast võistlusest igaühele õnne ja tulu tõusvat. Iga köidik pidi katkema, mis inimest tema mõtlemises, liikumises ja töös seob. Priius ka igas lepingus; vaba kokkurääkimine tööandja ja töövõtja vahel; prii kontraht maaomaniku ja maarentija vahel. Inimene olgu prii; mingu, kuhu tahab; võtku tööd, kust saab. Aga ka maa olgu prii: seadus ei tohi omaniku käsi köita; ta võtku renti kui palju ta tahab; müügu selle hinna eest, mis aga saab. Õigus ja vabadus pidi kõigile ühesugune olema. Liivimaa talurahva-seadus aga ei jätnud vabadust õieti kummalegi, — ta köitis talupoja põllupinna külge (glebae adscriptus), ja teiseks sidus seadus mõisnikka vakuraamatute külge. Talupojal puudus isiklik vabadus, mõisnikul vaba maatarvitamise õigus. Vabadust aga oli suur Napoleon igale poole toonud, kuhu tema võim ja mõju ulatas. 1807 olid Poola talupojad priiks lastud, talumaad olid aga mõisnikkude kitsendamata omanduseks tunnistatud. Selsamal aastal langes pärispõlv Preisimaal. Kas ei oleks mõisnikkudel kasulikum, kui ta ka Liivimaal langeks, pealegi tulusa vahetamise teel: kui talumaad täiesti mõisa omanduseks kinnitataks, siis ei oleks isiklikku vabadust suurt karta. Ka priiks saanud talupoeg peaks häda sunnil mõisat orjama ja teenima, esmalt teoga, pärastpoole ehk raharendiga, viimaks vahest talumaa omandamiseõiguse lunastusega? Ja vahest parandaks vaba-
122
