ära ei liikunud; kitsa jõe peal pidid laevad üksteise järele purjetama, nõnda et nad üksteist aidata ei saanud; mõlemalt kaldalt andsid Vene suurtükid ja püssid tuld. Vene väge loeti 9000 meest, Löscheri käsu all seisid ainult 320 madrust ja 250 soldatit. Meeleheitmises kargasid paarsada rootslast laevadest kalda peale ja raiusid enestele tee läbi Tartu poole. Löscher kaitses oma laeva „Carolust“ nii kaua, kui vaenlased tema ümber piirasid ja juba tema laeva laele kippusid. Siis ruttas ta alla püssirohukambri, süütas püssirohu otsa tule ja laskis enese ja laeva ühes vaenlastega õhku.
Nüüd oli vaenlastel Liivimaale tee lahti. 7. juunil hakati Tartut piirama. Peeter ise tuli väge juhatama. Vahvasti pani linna komandant Skytte mitu kord suuremale väele vastu, aga kui Vene pommid linna ära rikkusid ja Vene väed väravast sisse tungisid, Tartu ja Narva langemine 1704.pidi ta 13. juulil 1704 alla andma. Umbes poole peale kokkusulanud kaitseväega võis ta vabalt ära minna. Tormiga võttis Peeter ka Narva ära (9. augustil 1704), mida Gustav Horn auga oli kaitsnud. Varjuta seisis nüüd kodumaa Vene vägede ees lahti. Rikkumise- ja laastamise-tööd tehti ilma armuta. „Ei ole enam midagi ära rikkuda,“ kirjutab Sheremetjev koju. Venelased hirmsasti maa ära laastanud.„Terve maa on kõrb. Paljalt Riia, Pärnu ja Tallinna linn seisavad veel. Naroovast kuni Väina jõeni ei haugu koer ega laula kukk.“ Mis sõjavägedest veel juhtus järele jääma, selle koristasid pardiajajad, sissikud ja koerakoonlased ära, nagu meie rahva hirmujutud veel 200 aasta pärast mäletavad jutustada.
Küll läheb ajuti sõjakära vaiksemaks ja jääb kaugemale. Vaenlastel on Kuramaal tegemist. Aga vastupanijaid rootslastest enam suurt ei saa. Schlippenbachi hooletus.Schlippenbach peab joomapidusid tähtsamaks kui sõdimist. Kroonikakirjutaja Kelch nimetab teda otse äraandjaks. Ja tõesti astus tema pärast Poltava lahingut Peeter I teenistusesse. Schlippenbach jälle ajab süü talupoegade kaela, nagu hoiaksid need vaenlase poole ja rikuksid tema sõjaplaanid ära. Aga koguduste õpetajad kostavad südisti oma karja eest, iseäranis agarasti Viru-Jaagupi õp. Kelch. Talupojad Rootsile truud.Nad annavad talupoegadele tunnistuse, et nad alati kangesti äraandmise eest hoiavad ja ennem oma vara ja elu jätavad. Ka talupojad ise tõukavad süütõstmise tagasi. Ehk küll Viru mehed, kes unise kindralkuberneri käsul Tallinna varju on põgenenud, tulises hädas on, siiski tunnistavad nemad: „Jääme meie Harjumaale, siis peame nälga surema. Katsume meie Virumaale koorma vilja järele minna, siis võetakse meid vangi ehk tapetakse maha.
102
