Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/94

See lehekülg on heaks kiidetud.

vajub; äravajumine toob aga alati vee kaasa. Mõte seega umbes sama, kuigi väljendatud teisel kujul, en miniature; kirikuisse tungivad Eestiski loomad, kuigi mitte uputuse tagajärjel.

Edasi kuulutab veel Järve-Jaan: Üks kuke-iga on inimestel head põlve, siis aga tuleb viimnepäev! Ühe sündmuse puhul ennustab Jaan kohe viimsepäeva tulekut, kuid see sündmus sõltub täiesti inimeste tahtmisest: Kui Vigalas Rumma jõele sild peale saab, tuleb maailma ots (Eesti prohvet Järve- Jaan, lk. 47). Silla mitte ehitamine lükkab seega viimsepäeva edasi.

Järve-Jaani sarnaseid maailma hukkumise ennustajaid tuntakse Euroopas mõndki. Enamasti on nende ennustused vanemast ajast pärit. Tuttavamate ennustajate hulka kuulub friislane emand Hertje ja islandlane Jon Krukk (Olrik, Ragnarök, lk. 29). Olen varemini tõendanud, et kõik Järve-Jaani ennustused ei või põlvneda Jaanilt, vaid muist on muust ajast pärit, kuid need kõik on tuttava Jaani suhu koondatud. Nii on küsitav, kui palju viimsepäeva kohta käivaid ennustusi on tõesti Jaanilt pärit; neid võis juba enne Jaanigi rahvasuus liikuda ja mõni alles hiljemini juurde tulla. Ma ei taha väita, et Jaani ennustused viimsepäeva tuleku kohta Lääne-Euroopast laenatud, kuid Lääne-Euroopa kauge kaja avaldub neis ometi.

Eesti rahvaluule tunneb veel allilma. Kalevipojas sulab allilm põrguga kokku. Kannupoiss sammub vetevaimu järel allilma, kus ta aga põrgulistega kokku puutub (X, 361 jj.), nii et seda allilma siin tuleb pidada mingisuguseks põrgu ruumiks. Kümnenda laulu aine on rahvusvaheline, kuid siin on Kreutzwald selle omalt poolt varustanud lisandustega. Kalevipoeg ise läheb hiljemini niisama allilma, aga pea selgub, et ta sattunud vanapagana elukohta (XIII, 485—XIV). Veel teist korda võtab Kalevipoeg allilma-teekonna ette, aga jällegi viib see teekond tema põrgu (XVIII, 122—XIX, 234). Põrgu peremehe tuba kirjeldab lugulaul väga toredana, kuid sellele toredusele ei ole alust annud rahva fantaasia, vaid lugulaulu looja enese luule.

Rahvasuu tunneb aga veel põrguga ega Toonelaga mitte kokkusulavat allilma. See allilm leidub väga kaugel sügavas maa all. Seal elatakse samasugust elu kui maa peal ja loodus avaldab umbes samasugust muljet. Ainult meie päeva ajal valitseb seal öö ja meie öö ajal päev. Inimesigi elab allilmas, kuid kas need allilma inimesed on maapealsete- sarnased või neist erinevad, selle kohta ei ole ma teateid leidnud ega suusõnal saanud.


94