äratamine ja surnute ülestõusmine neile võõraks. Seda korvab enam-vähem surnute koduskäimine.
Kuna inimesed alguses olnud hiiud, jäävad nad rahva teadmise järele enne viimsetpäeva täiesti kääbusteks; öeldakse, et abielu-paar mahub praeguse aja lähkri põhjale magama. Kõik linnud kaovad enne viimsetpäeva. Inimesed ei tunne enam lindu. Et näidata, missugused on linnud, teeb vanaisa linnu kuju ja näitab seda lastele.
Sideme sõlmest lahtipäästja leiab abi viimselpäeval.
Eesti prohvet Järve-Jaan kuulutab maailma hukkumist ette. Suurem hulk ettekuulutusi piirduvad iseäralikkude tingimuste täitmisega, millisel puhul viimnepäev on lähedal.
Ühe Tartumaalt saadud teate järele hakkavad natuke enne viimsetpäeva kõik jõed põhja poole voolama, kus vesi ilmatu suureks jäämäeks kokku külmetub. See jäämägi kasvab viimaks nii suureks, et ilmakera pooleks murrab: maailm laguneb ära ja viimnepäev ongi käes (25343). Eesti rahvaluule ennustab seega uut jääaega, kuid niisugust aega, fimbultalv, tunnevad ka põhjamaa muinasjutud (Much, Der germanische Himmelsgott, lk. 156; Olrik, Ragnarök, lk. 16). Germaanlased arvavad muide tavalisesti maailma tule läbi otsa saavat.
Muidu teatakse veel, et maailm hukkub, kui taevas maha sajaks. Völuspà laseb taevast lõhkeda, kuid seda lõhkemist tuleb hoopis teisiti mõista kui Eestis taeva lõhkemist (luhkilöömist), mis kordub igal talvel virmaliste ilmumise puhul; öeldakse meil ju, et virmalised tekivad taeva lõhkemise tagajärjel (Holzmayer, Osiliana I, lk. 48).
Enamasti käivad Järve-Jaani ettekuulutused viimsepäeva läheduse kohta. Näiteks: Kui kirikus issameiet lõpuni lauldakse, kui raudvits üle maa tõmmatakse — viimase ütlusega mõeldakse muidugi raudteede peale —, ehk kui Naartsi hiis kuivab ja Naartsi küla lammutatakse, ehk kui Mihkli kirikus härg hakkab mürama, ehk kui Kirbla kirikus täkud hirnuvad, — siis on viimnepäev lähedal.
Üks ennustus tuletab elavalt taani sellekohaseid ennustusi meelde: Kui Vee kõrtsi ja Naartsi küla vahe ära kaob, ei ole viimnepäev enam kaugel. Völuspà ütleb juba: Maa vajub merre. Taanlaste muistend kõneleb, et nende maa hukkub vee läbi; kui härg Hellevadi kiriku kellaluukidest sisse ujub, on maailma ots käes; teisendi järele ujub lehm Haasumi kiriku kellaluukidest sisse (Olrik, Ragnarök, lk. 25). Eestis ei öelda selgesti, et vesi maa ära uputab, vaid et osa maad ära
93
