Jõulu- ja vana-aasta öösi peab tuli kuni hommiku valgeni toas põlema, et kurivaim sisse ei pääseks; kuid aknad olgu kaetud, sest kui tulevalgus viljapuude peale paistab, ei kanna need enam vilja (Karja).
Räägitakse kellestki tule ääres, läheb suu kärna (Viljandi); vill tuleb keele otsa (Otepää).
Valetab keegi tule ääres, sellele tekib vill keele otsa. Ülepea ei tohi tule ääres midagi paha teha, — muidu läheb kogu ihu kärna (Võnnu).
Märga nõu ei tohi tulel kuivatada: saks hakkab kuivatajat vihkama (Tarvastu).
Tulle ei tohi visata sündinud lapse pesemisvett: laps läheb kärna (Ambla).
Tuli hakkab vihkama (keda?), kui poiss karjatüdrukut puutub (Tarvastu).
Müristamise ajal pannakse tuli toas põlema, et pikne sisse ei lööks (Vändra).
Kes piirule keskele tule külge paneb ja sealt põlema süütab, sellele kasvavad pika ninaga lapsed (Otepää).
Põrgutuli on 9 korda valusam kui ahjutuli (Avinurme).
E. Maa.
Alguses olnud maa väga viljakandev, — saadud kas sada seemet tagasi, kuid see viljakandev maa sisaldanud palju mürki, nii et pärast päevaloodet inimene ei võinud paljajalu välja minna: teravate nõelte kujul tunginud mürk maa seest välja ja tapnud iga nende nõelte otsa astuja. Inimeste kaitseks loodud maod mürki maa seest välja imema. Mürgi vähenemisega vähenenud ka maa viljakandvus; sest ajast vaja maad sõnnikuga väetada, et ta vilja kannaks, kõik väetamine ei saavuta aga ometi enam muistseid tulemusi.
Kuigi mürk maast ammu kadunud, leidub maa sees ometi veel palju viha, mis kauemat aega paljal maal istujale või magajale avaldub, mõnikord ka muud viisi, niisama kui küüne viha haavade puhul.
Maaviha tekkimist seletab üks teade järgmiselt: Kui vanapagan Jumala vastu taevas hakanud sõdima ja saadana vägi ära võidetud, visatud kõik kurjad inglid taevast maha. Muist sadanud põlvini või poole kehani maa sisse, muist aga üle pea. Esimesed pääsnud maast välja, viimased jäänud sinna. Neist saadana inglitest tuleb maaviha, kui nimelt inimene juhtub
71
