X.
Kivid ja metallid.
Muiste ei tuntud kõvu kive, nagu meie ajal, vaid pehmeid; kivisse puutunud kirves ei saanud vähematki viga. Kivid kõlvanud söömiseks. Ühe legendi järele tekkinud kivid Moosese käsulaudadest, mille tolmu nende purustamise järele tuul maailma mööda laiali viinud, kus igast tolmukibemest kivi tekkinud (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 457). Kivide tekkimise ajal puudunud veel leib. Kivid täitnud leiva aset. Et kive palju, ei peetud neist lugu. Kui kord keegi naisterahvas kiviga puhastanud last, vihastunud Vanataat selle üle, puutunud kivi külge ja moondanud kivid kõvaks nagu nad on praegu. Kivide asemele annud ta vilja, millest leiba hakatud tegema (Miks, 35).
Pehmed kivid ujunud vee peal; ei selgu küllalt, kas ka kõvad kivid veel ujunud. Kivide ujumist vee peal tunnevad muudki rahvad, aga tavalisesti maailma hukkumise eel. Nii näiteks kõnelevad skandinaavlased, et kivid ujuvad vee peal kergelt nagu vili (Olrik, Ragnarök, lk. 46).
Teise legendi järele külvanud mees herneid. Vali tuul viinud herned kaugele. Mööda minnes küsinud Õnnistegija, mida mees teeb. Mees vastanud, et kive külvab. Õnnistegija käskinud meest edasi külvata. Külvatud herned muutunud kõik kivideks. Sest saadik paistavad kivid põldudelt ja rohumaalt silma, kuna nad enne puudunud (Miks, 36).
Ennemuiste kõnelnud kõik kivid. Sel ajal tahtnud mees maja ehitada ja ehituseks kive maja aluse juurde viia. Kivid vastu paluma, et mees neisse ei puutuks. Ühel üks viga, teisel teine, üks liiga pehme, teine liiga kõva, üks liiga ümmargune, teine liiga lopergune. Mees pidanud tühjalt tagasi minema ja maja mulla peale ehitama. Mulla peale ehitatud majad on kõik kivide kõnelemisajast pärit (Pilistvere, 22568).
305
