või käest viskaks. Õit kätte saades vaja kohe koju joosta, ilma tagasi või ümber vaatamata. Teisal väidetakse, et enne õie kättesaamist vaja sõnajala ümber ringisid teha ja neis ringides õitsmist oodata nagu Eestiski (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, 375 jj.). Ülepea esinevad sõnajala õitsmise ja õie kättesaamise kohta üsna ühised arvamised, ainult vähe eredamaid värvisid on venelased oma kirjeldustele annud.
Nõiavits.
„Kalevipojas“ XIII, 764—770, kõneldakse põrgus leiduvast mõõgast, pajuvitsast ja kaapkübarast; XV, 221 nimetatakse seda pajuvitsa nõiavitsaks. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ „Ärjapõlvlaste riiu“ nimelises jutus esineb sama nõiavits, kuid siin juba kepi ja vembla nime all. Sellest vemblast kõneldakse, et selle löögi peale kõik ees veeks muutub. Sama jutu teisendiga puutume kokku „Endistes jõumeestes“ 8, kus sellest kepist öeldakse, et ta kõik soovid täidab. Umbes sama mõte kordub jutu muudeski teisendites.
Kreutzwald nimetab seda nõiavitsa kord pajuvitsaks. Tavalisesti rahvaluule pajule seesugust maagilist väge ei anna, küll aga pihelgale. Pihelgane kepp või vits teeb imet; kuhu ta kord hoobi annab, seal on puru taga. Oletaksin meeleldi, et pihelgane vits nõiavitsa moodustanud, kui mitte rahvasuust saadud andmed pajuvitsa ja Kreutzwaldi kasuks ei kõneleks.
Niisugust nõiavitsa nimetavad vanemad teated pildaks. Piida nime tunneb Hupel juba oma sõnaraamatus (lk. 191); Wiedemann ütleb nime Hupelilt pärit olevat. O. W. Masing kirjutab pildast pikemalt (Masingi kirjad III, lk. 51), seda järgmisi karakteriseerides: „Pilda on üks küünrapikkune pajukepikene, kelle ülemas otsas kaks, sellesama paju oksa kasvudest punutud poolteise vaksa pikkused arud on; Saksamaal teevad seda ka vasktraadist. Oksa, kust seda teha, lõikavad kõigi tarkade ehk kõigi nõidade päeval, mis Walburi ja esimese mai ehk lehekuu päev on. Teevad seda öösi, kohe kui kukk esimest korda laulnud, ja peab ta valmis saama, enne kui kukk kolmat korda laulnud. Mis muud teha valmistes ehk kui ta valmis saanud, veel seal juures peaksid pomisema, ei ole meie mitte teada saanud.“
Pildat tarvitati varemal ajal Eestis peaasjalikult rahaaugu ja veesoonte, aga ka mõne muu asja otsimiseks. Kuidas niisugust otsimist ette võeti, selle kohta annab Masing
302
