mini puutume kuul meesterahvaga, harvemini naisterahvaga kokku.
Kreeka vanul kirjanikel esinevad päike ja kuu vennana ja õena. Lätlastel naitub kuu päikesega, lähevad aga pea teineteisest lahku (Lautenbach, Очерки, lk. 25).
Soomes esineb kuu niisama meesterahvana.
Kosi Kuuhut poiallehen,
ütleb „Kalevala“ XI, 35. Kuuhut on Soomes teine kuu nimetus. Soome rahvalaulud tunnevad aga veel Kuutart, kuutütart, noort ilusat neiut, kes osav kangast kuduma.
Kuutõrvajaid tunnevad mag. O. Looritse teadete järele liivlasedki hästi.
Kuumeest nimetavad taanlased esimeseks vargaks maa peal (Kamp, Danske folkeminder, lk. 124).
Sakslasedki peavad kuud meheks; rahvasuus nimetati teda vanemal ajal mõnekorra „Herr Mond“, nagu meilgi vahel „Kura härra“.
Sileesias antakse kuule koguni jumalikku au. Vanasti mindi mõnikord ristteele, kummarduti kolm korda kuu poole ja öeldi: „Tere õhtust, härra kuu!“ (Kühnau, Schlesische Sagen II, lk. 547). Kuuplekid kujutavad meest, kes metsast puid varastanud. Tšeremissid nimetavad teda emaks ja ohverdavad talle mõnekorra lehma (Holmberg, Die Religion der Tscheremissen, lk. 69).
Ülepea näikse peaaegu kõigis mais kuu ja päike isikustatud olevat.
Kuu isikustamist tõendab ka kuu teretamine. Võru pool hüütakse noorele kuule: „Kuu vanaks, mina nooreks; leiva kik kindmas, jahumatt jaksas; zeale uni, soele tõbi; lambale laiskus, mulle tervus“ (Kreutzwald, Der Esten abergläubische Gebräuche, lk. 143). Teisal öeldakse alguses niisama, kuid hiljemini: saksale tõbi, mulle kitse kergus. Mujal öeldakse tavalisesti: „Sina vanaks, mina nooreks.“ Ehk ka: „Tere, kuu, sina vanaks, mina nooreks!“
Säärast teretust tunneb juba Hiärn XVII aastasaja algusel. Hiärni ajaraamatus kuulub see teretus:
Terre, Terre, Kuu sina vanax mina norex
Kuu Kulda pelpex Rauta rohvat tervex pidagex.
Lause teine rida on segane. Hiärn paneb pelpex iludusega ümber; vist tuleb meil pelpex asemel ehteks lugeda. Rohvat
30
