ja loomade keelt, inimeste keeltest rääkimata, oskas ennast nägematuks teha; teadis kõik, mis maailmas sünnib. Õnn astus ta uksest ja aknast sisse ja jäi ta juurde asuma: sõnajala-õie omanik võitis õnne ja hea käekäigu poolest isegi kuninga. Ainult surma ees pidi sõnajala-õis ennast võidetuks tunnustama, sest surma suust ei suutnud õis omandajat päästa.
Ei ime, et igaüks enesele ihaldas seesugust talismani, mis omanikule hankis isegi kõikteadmise ja kõiknägemise. Kuid tükk Kalevipoja tööd oli teda kätte saada. Esiteks, et ta nii lühikest aega õitsis, teiseks aga, mis peaasi, et vanapagan tavalisesti sõnajala-õie juures valvates õit enesele soovis. Vanapagan oskas õie püüdja õiest ikka kas eemale saata või kui keegi ometi õie juhtunud kätte saama, katsus ta kas sadat moodi õiesaajalt õit ära röövida. Vanapagan teadis tavalisesti õieotsija kavatsusi ja võttis sellepärast kõik jõu kokku nende tühistamiseks. Seevastu sai mõni mitteotsija sõnajalgade seas jaaniöösi kõndides kogemata õie omanikuks; õis langes käijale iseenesest kas saapasäärde, kinga või viisu vahele ega tulnud vanapagan mõnikord niisugusel puhul õit omanikult röövima.
Kõigiti valmistab vanapagan sõnajala-õie otsijale kas või tuhat takistust. Peale muu moondab ta õie-otsija silmi; otsija näeb enese ees jõgesid ja järvi, mägesid ja orge, hunte ja karusid, ehk need tõepoolest küll puuduvad. Sedaviisi peab mõnigi otsija sihile pääsmata tagasi koju pöörduma. Kuid juba muiste tunti abinõusid vanapagana silmamoonutuste vastu. Surnuaialt toodi kirstu oksa-aukudega lauatükke ja valmistati neist prillid. Niisugused prillid näitasid maailma ta õiges olekus.
Jõuab õie-otsija õnnelikult sõnajalgade juurde, ei lõpe veel vanapagana tembutamised. Vanapagan püüab otsijat mõnesuguste abinõudega õiest eemale peletada, mõnikord võtab ta selleks koguni hulga sulaseid appi. Enne sõnajala õitsmist kuuleb otsija kõrv hirmsat mürinat, ulumist ja hammaste kiristamist. Lööb õie-otsija kartma, jääb ta saagist tingimata ilma.
Vana-rahvas tundis niisuguste tembutuste vastu abinõusid. Viljandimaal tehtud sõnajalgade sekka õitsituli üles ja pandud palakas ümber sõnajala, loetud piiblit, ühe käega pühast kirjast kinni hoides, teisega aga mõõgast. Nii oodatud, kuni sõnajalg õitsma hakanud ja õis palakale langenud. Läänes tarvitatud teissuguseid abinõusid vanapagana vastu. Nigulas võetud pikk ritv, pandud pastlanõel ridva otsa ja tehtud sellega sõnajala ümber ringisid. Mida pikem ritv, seda parem. Tavalisesti tõm-
299
