raiuvad. Haava vabandus sarnaneb kuuse omaga (M. Veske, Eesti rahvalaulud II, 80).
Kibuvits.
Ennemuiste olnud kibuvits väga tore ja tammesarnane suur puu, aga omanud juba okkaid. Et Jeesusele valu teha, lõiganud juudid kibuvitsa hästi okkalisi oksi ja teinud neist Õnnistegija pähe pärja. Okaste käes kanget valu tundes neednud Jeesus kibuvitsa ära. Sest ajast peale on kibuvitsa kasv kängu jäänud (Võnnu, 22479).
Uba.
Taevataat loonud oa ilusaks, siledaks, ilma mingisuguse plekita. Kord hakanud uba üheskoos söega lepalehe peal üle Kasari jõe sõudma. Tuul tõuganud nende paadi keset jõge ümber, süsi uppunud jõe põhja, uba aga ujunud kaldale. Kaldal naernud uba söe rumaluse üle, et süsi ei osanud ujuda, nii kangesti, et mokk lõhki kärisenud. Uba läinud rätsepa juurde, et rätsepp viga parandaks. Rätsepp õmmelnud katkise koha musta niidiga kinni. Sellest õmblusest jäänud oale must märk külge.
Lätlastel kasvab uba nii suureks, et mees seda mööda taevasse ronib.
Tubakas.
Tubaka ühendab rahvasuu niisama kui viinagi vanapaganaga. Küll ei väideta otsekohe, et tubakas vanapaganalt pärit, aga teatakse, et vanapagan tubakale nime pannud. Kütil püssi nähes ja küsides, mis riistapuu see, saab vanapagan vastuseks, et piip. Maitsta sooviv vanapagan saab püssilaengu suhu. Sülitades hüüab vanapagan: „Küll on kange tubakas!“ Sest ajast peale hüütakse piibus põletatavaid lehti tubakaks.
Maarjahein.
Maarjahein, ehk kuidas teda veel nimetatakse, nõiahein, nõiarohi, imerohi, imehein, heinaema (Anthoxanthum), kuulub eesti väheste maagiliste taimede hulka. Maarjahein esineb seesamina, mis kõik lukustatud uksed avab ja isegi maa-alustesse salakäikudesse ja mägedesse peidetud linnadesse laseb pääseda. Maarjaheinaga varustatud vangil
296
