iseäralikku. Eesti mõistatus nimetab enam kui kord vikerkaart pihelgaks: Pihelgane vits käib üle ilmamaa. Ehk: Pikk vits pihelgane, üle ilma õispuine. Kuna esimene mõistatus pihelga pühaduse peale rõhku paneb, ei tee seda teised enam. Igatahes osutavad mitmed andmed eestlaste ja soomlaste seas pihelga pühaduse poole, aga, lisan juurde, niisama skandinaavlastelgi.
Eestis antakse pihelga pühaduse kohta järgmine seletus: Jeesuse rist olnud kolmest puust kokku pandud: pihelgast, kadakast ja lodjapuust. Et pihelgas Jeesust ristil kannud, on Jeesuse pühadus pihelgasse hakanud ja pihelgas pühaks puuks saanud. Seega põlvneks pihelga pühadus ristiusu ajast. Tõepoolest ulatub see paganusse tagasi, nagu meile Skandinaavia mütoloogia selles suhtes näpunäiteid annab, aga ka muude, germaanlaste ja laplastegi oma. Agricola nimetab Uku naiseks „Raunit“, milline nimi soome nõialauludes ka Rauna ja Raana kujul esineb. Laplastel asub Rauni asemele Ravda, kellest öeldakse, et pihelgad talle pühendatud ja neid ta koobaste juures rohkesti kasvanud (J. Fellman, Anteckningar II. 147).
Snorra Edda ütleb, et „pihlakas on Thori abi“. Prof. E. N. Setälä seletab, et Thori abi sedasama tähendab kui abikaasa (Finnisch-ugrische Forschungen, XII, lk. 203). Peale selle tõendab ta, et Rauni, Ravda rootsi rönn = pihelgas sõnaga kokku sulab. Pihelga iseäralikust suhtest Thoriga, müristamisjumalaga, kõneleb see asjaolu, et Inglismaal ustakse, välk ei löövat iialgi pihelgasse (Kuhn, Die Herkunft des Feuers, lk. 201). Kõigiti siis pihelgas muistne paganuse-aegne püha puu. Juba Plinius nimetab teda pühaks: Esculus Jovi sacra (Grimm, D. Mythologie, I, 543).
Räpinas oli vanasti kuulus hiiepihelgas. Selle juures käidi neljapäeva-õhtuti karjaloomade õnne pärast palumas, ühtlasi viidi sinna ohvreid, nagu punaseksvärvitud villaseid lõngu, linakolkmeid ja hõbesõlgi. Need ohvriannid pandi pihelga okstele, kuhu nad seni jäid kuni mädanesid või neid sealt keegi koristas.
Rahvasuu laseb pihelga üheskoos kasega ja lepaga minna Taevataadi juurde abi otsima neid hävitavate söödikute vastu ja nad leiavadki abi (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 127).
Aga mitte ainult püha puu ei ole pihelgas, vaid ta omab peale selle veel maagilist väge, ta lõikab niisama kui Kalevipoja mõõk. Hobuseks moondunud vanapaganale neiu röövimise puhul lööb Tõll pihelgase vitsaga kaela pihta hoobi, mis sedamaid hobuse pea kaelast lahutab ja hobuse keha kiviks, hoo-
291
