Välk lööb sagedamini tamme pihta kui muude puude pihta. Euroopas on tamme üldiselt peetud müristamisjumala puuks. Prof. K. Krohn väidab, et alguses tamme pühaks peetud ta tõrude pärast, mida inimesedki sõid (Kalevalan run. historia, lk. 133).
Kõik tammed ei ole inimestest tekkinud, küll aga Lehmja tammed. Jüri kih. Lehmjas hakanud pulmalised murul tantsima ja kiskunud Taevataadi poolt sinna istutatud tamme kõigi juurtega maast üles. Taevataat vihastunud selle teo üle nõnda, et kõik tantsijad tammedeks moondanud (Eesti kohalikud muistejutud, 25). Neid Lehmja inimestest tekkinud tammesid austatud hiljemini ohvritega.
Slaavlastel esineb tamm maailma-puuna. Karpaati venelased räägivad, enne maailma loomist kasvanud juba meres kaks tamme ja nende otsas istunud kaks tuvi. Nõiasõnades kõneldakse Bujani saarel kasvavast tammest. Vene muinasjutud teavad, tamm kasvanud taevasse, just kui Eestiski; seda tamme mööda roninud keegi taat taevasse (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 295). Germaanlastel ei tõuse tamm küll nagu Venes, Soomes ja Eestis taevasse, sinna tõuseb saar, aga kõigiti on tamm germaanlastel kõuejumal Thorile, Thunarile pühendatud puu, mille all antud tõotusi kõige kindlamaks peetakse (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 13).
Lätlastel lõhub Perkun tamme, selle verega päikesetütre riideid täis pritsides; teises läti laulus astub tamme asemele roos või uba, mille oksad niisama kui eesti tamme omad pilvedesse ulatuvad. Uudisena esineb Lätis see asjaolu, et seda roosi või uba mööda vaeslaps üles taevasse ronib (Lautenbach, Очерки, lk. 19; 123).
Pihelgas.
Eestlased, aga ka muud põhjamaa rahvad peavad pihelgat pühaks puuks. Üks eesti mõistatuski ütleb: Püha jõgi, püha mägi, püha pihelgas mäella, pühad marjad pihelgalla. Soome rahvalaul nimetab niisama pihelgat pühaks:
Pyhät on pihlajat pihalla —
pyhät oksat pihlajissa,
marjaset sitä pyhemmät.
290
