Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/286

See lehekülg on heaks kiidetud.

pooled pärast läbipugemist ehk alasti lapse läbi puu tõmbamist lapse särgiga jälle kinni (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 503).

Eestist ei ole ma jälgi leidnud, küll aga Saksast, et ka läbi kivide poeti eelnimetatud otstarbega. Seda nimetati „nõelasilma läbi pugemiseks“; see viimne ütlus tuletab piibli nõelasilma ja kaamelit meelde (Grimm, D. Mythologie II, lk. 976). Saksamaal ehitati isegi kivialtareid selleks, et haiged võiksid läbi pugeda ja pugemise tagajärjel tervist omandada (Panzer, Beiträge zur deutschen Mythologie II, lk. 431). Isegi läbi redelipulkade pugemisest loodeti Saksamaal haiguste vastu omajagu abi. Ülepea on läbi puude, kivide või mingisuguse asja pugemine väga vana; sellest leitakse näpunäiteid juba indlaste Vedades (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 503).

Muiste olnud puud varustatud kõnelemisanniga, rääkinud niisama kui inimesed; viimased mõistnud nende juttu ja nad ise vahetanud eneste vahel mõtteid. Loomadega ja lindudega võinud nad rääkida ja need mõistnud vastastikku üksteist.

Ei rääkinud ainult puud, rääkinud isegi vili. Rukis ütelnud külvajale: „Viska mind kas tuhka, küll ma kasvan, aga viska õigel ajal!“ Oder arvanud: „Mulle ükskõik, viska kas ojasse!“ Kaer ei ütelnud midagi, sellepärast külvatud teda kõige lahjemale maale.

Muidugi mõista olid rääkijad puuhaldjad, kes tihti puuraiujaid palusid puud mitte raiuda või lihtsalt keelasid. Kord läinud mees metsa tarbepuid raiuma. Astunud kuuse juurde. Kuusk vastu: „Ära raiu! Vaata, kuidas mu tüvi juba nutab!“ Mees männi juurde. Mänd vastu: „Ära raiu! Minust ei saa tarbepuud!" Mees lepa juurde. Lepp vastu: „Ära raiu! Iga löögiga voolab mu südamest verd! Veri teeb puu ja su kirve punaseks!“

Mees ei tea, mida teha. Ükski puu ei salli raiumist. Mees kurvalt kodu poole. Eks teel tule jumal mehele vastu. Jumal küsima, miks mees kurb. Mees kõneleb, et ei saa tarbepuud. Jumal vastu: „Mine metsa tagasi! Raiu, mis ette juhtub. Puud ei saa enam vastu vaielda.“

Mees läinud. Raiunud kuuse maha. Kuusk ega ükski muu puu ei vaielnud enam raiumise vastu. Sest saadik ei tohi puude haldjad enam inimesekeeli rääkida. Ainult sahinal, kohinal, mühinal kõnelevad nad veel üksteisega, kuid inimene ei mõista nende keelt (Miks, 90; vrdl. ka Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 281).

Inimesed korjanud muiste kuuskedelt käbid ära tuletegemiseks, nii et enam käbisid üle ei jäänud uute kuuskede kasva-


286