Kui rähn inimese ära petab, jääb inimene laisaks.
Kui rähn sagedasti majaseinu ja aedu nokitseb, sureb keegi majas (Kuusalu).
Ladinlastel oli rähn püha lind. Ovid nimetab Picus = rähni Saturnuse pojaks; see poeg moondatakse rähniks. Norralastel kannab rähn Gertrudi linnu nime, sest et see naisterahvast Gertrudist tekkinud. Kord tulnud Jeesus Peetrusega kooke küpsetava naisterahva Gertrudi juurde ja palunud enestele natuke süüa. Naisterahvas pannud natuke taigent pannile, kuid seal kerkinud see suureks ja täitnud kogu panni. Gertrud ei täinud nii palju anda: võtnud palju vähem taigent ja hakanud uuesti küpsetama. Jälle tekkinud kolesuur kook. Kolmanda korra pannud Gertrud ainult sõrmeotsa suuruse taignanatukese küpsema, aga jälle saanud suur kook. Gertrud ajanud võõrad oma teed, üteldes: Minu koogid on teile liiga suured. Selle eest moondanud Jeesus selle naisterahva rähniks (Asbjörnsen og Moe, Norske huldreeventyr, 2).
Nurmkana.
Nurmkana munenud muiste ainult kaks muna ja haudunud kaks poega välja, arvanud aga, et liiga raske kaht poega toita. Läinud selle üle Taevataadile kaebama. Taevataat ei võtnud ometi nurmkana kaebust kuulda, vaid torganud pika teiba kesk pesa ja käskinud nurmkana seni muneda, kuni munavirn teibaga tasa. Sest ajast peale on nurmkanal palju poegi. Kõnekäändki osutab sinnapoole: Mune nagu nurmkana pesas.
Kana.
Kanal on üht muna munedes rohkem vaeva kui seal üheksat poega sünnitades, ütleb rahvasuu. Legendi järele on kanale suur munemisvaev sellepärast määratud, et Jeesuse ristilöömise ajal siga ristinaelad maa sisse songinud, kuna kana need aga mullast välja kaapinud. Nuhtluseks väljakaapimise eest peavad kõik kanad meie ajani munemisvaeva tundma.
Küll ei anna kana enesest niipalju kõneainet kui kukk, aga heas lugupidamises seisab ta rahva seas ometi: neiugi kannab tihti kodukana nime.
Igal inimesel on peres oma kana; see kuulutab inimesele õnne ja õnnetust ette; kui see kana haigeks jääb, jääb ka inimene haigeks (Rakvere).
274
