keeldus vihmkass minemast vabandusega, et ilusad suled ära rikub. Tõrkumise nuhtluseks määras Taevataat, et vihmkass ainult puulehtedelt võib juua. Põuasel ajal palub vihmkass oma häälitsemisega sellepärast sagedasti Taevataati, et see vihma annaks. Enamasti võtabki Taevataat ta palvet kuulda (Eesti muistsed vägimehed, lk. 8).
Kui vihmkass kevadel inimest esimest korda petab, tabab seda inimest suvel tihti õnnetus, kõige rohkem linakitkumise ajal.
Rähn.
Pärast loomade loomist võtnud Vanataat nende värvimise käsile, värvides igaüht nii, kuidas keegi soovinud või kuidas kellelegi sobinud. Linde ja liblikaid värvinud ta õige kirjuks. Töö lõpetuse järele pesnud Vanataat pintsli ja tahtnud loputusvett maha valada, kui värvimist soovides veel värvimata lind sinna lennanud. Vanataat valanud loputusvee linnule selga. Nii saanud rähn õieti kirjuks.
Teisend otsib rähni algupära inimesest, põhjenedes tuttavale luupainaja loole, tehes õieti sama motiivi rähni tekkijaks. Oherdi-augu sulgemise järele leiab mees toast tütarlapse, kellega abiellu heidab. Neile sünnib kaks last, Krõõt ja Pill. Kui mees kord oherdi-augu avab, lendab naine rähnina õue, kus ta ikka veel lapsi taga hüüab: Krõõt! Pill!
Rähni tekkimise lugu seisab enamasti naisnõiaga ühenduses.
Säärane naisnõid käib kord libahundiks, kord puugiks, kord muul näol saaki korjamas. Naise saagipüüdmine tuleb aga avalikuks, naine võetakse kinni, viiakse kohtusse, kohus mõistab naise surma, nimelt uputamisele. Et naine ära ei upu, mõistetakse naine tuleriidale. Tuli põletab muidu kõik liikmed, ainult mitte südant; see kargab siia-sinna. Võetakse kadakane kepp, lüüakse sellega nõia südant. Valju pauguga lõhkeb süda ja rähn — teisendi järele harakas — lendab südamest välja.
Rähnid kuulutavad ilmu ette.
Kui valged või tõmmud rähnid maja juurde lendavad, tuleb sula, kui kirjud taovad maja juures puid, tuleb tuisku, kui punased, — külma (Kuusalu).
Kui roheline rähn hommikul karjudes lendab, tuleb samal päeval vihma (Ambla).
Inimestegi kohta avaldab rähn mõju.
273
