Tuvi.
Kord eksinud vaene tütarlaps metsas ära. Ingel tulnud ta juurde ja annud talle sulise kuue. Selle kuue varal lennanud ta metsast välja, kuid moondatud ise tuviks. Et tuvi inimesest tekkinud, on ta inimeste juurde jäänud elama.
Tuvi peetakse tavalisesti vagaduse sümboliks.
Metstuvi, mehik, hütt munenud muiste kuus ilusat kullast muna. Nende peale uhke olles laulnud mehik:
Minul kuus kullast muna,
Kanal kaks kärnast muna.
Seda kuuldes määranud Vanataat mehikule ainult kaks muna ja needki kärnased.
Teisendi järele hakanud mehik varesega võidu lendama, kuid vares võitnud mehiku ja viinud seepeale mehiku kuldsed munad ära. Mehik laulnud nüüd ikka: Üüd, üüd, kuud, kuud, kus mu kuus kullast poega, varesel viis verist väntsa.
Ronk, kaaren.
Ronk kannab Eestis kolmesugust nime: ronk, kaaren ja korp. Viimane nimi on enam Saaremaal tuttav, kus elanikud selle rootslastelt omandanud, sest viimastel esineb lind just „korbi“ nime all. Kaarna nimi on linnule sellest jäänud, et ta ühe muinasjutu järele enne inimene olnud ja nime Kaaren kannud. Õela iseloomu ja varguse pärast moondanud Vanataat ta ühes õdedega lindudeks; üks õde saanud harakaks, teine vareseks.
Alguses olid kaarnal valged suled, aga pärast muutis Vanataat ta mustaks. Kui loomad Emajõge kaevasid, ei läinud ronk tööle, kartes, et ilusa valge kuue ära rikub. Vanataat võttis ronga kinni ja kastis tõrvatünni; sellest sai ta mustad suled. Teisendi järele muutusid ronga suled mustaks raipe söömisest. Väga palju rahvaid teavad kaarna valge olnud olevat (Dähnhardt, Natursagen III, lk. 59, 63, 65, 77 jj.). Üks valge sulg on tal veelgi tiiva sees järel, aga seda varjab ta hoolsalt, et keegi ei näeks.
Kaaren ei tihka ometi seda sulge inimestele anda. Kui teda ammutakse, neelab ta selle valge sule alla või viskab hoopis ära. Ainult siis saadakse sulg kätte, kui kuulile rist peale tehakse. Teisendi järele omandab kütt ometi kaarna valge sule, kui pauk kohe kaarna tapab. Viljandimaal tea-
267
