Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/266

See lehekülg on heaks kiidetud.

Kuigi öö pikk peaks olema, hüüab ööbik ometi kogu pika öö und eemale peletades ja une vastasena esinedes.

Kui kolm korda päripäeva käiakse ja öeldakse: Kadugu uni! — siis ei tule und. Keegi teinud nii: uni kadunud. Teisel aastal käinud vastupäeva: saanud une tagasi (Hargla).

Kuusalus kardetakse sellesse majasse õnnetust tulevat, kus ööbik õues laulab.

Ööbiku laulmine toob sooja öö kaasa; kui aga ööbik lehtimata metsa ilmub, saada kerged vihud varda otsa.

Kui ööbik kevadel kedagi petab, põletab petetud isik suvel sagedasti rõivaid.


Luik.

Nagu mõnda lindu, on ka luik saanud alguse inimesest. Muiste olnud emal kolm tütart, vanem, Luik, hea ja tasane, nooremad aga tigedad ja pahad, isegi õe vastu. Kord saatnud ema vanema tütre pühapäeval tööle, kuid tütar läinud kirikusse. Kirikust välja tulles näinud ta suure linnu lendavat. Tütarlaps õhanud: Oh oleksin lind ja võiksin lennata! Kohe tõstnud tuul ta üles, kus ta linnuks muutunud. Nii tekkinud lind luik. — Vanad jutud kõnelevad veel, et inimesed vahel luikedeks ja luiged inimesteks moondatakse.

Sügisel lendavad luiged lõunasse soemat kodu otsima. Rahvasuu ütleb: Luiged läevad, lumi tuleb! Veel väidab rahvas: Lendavad luiged kõrgel, tuleb paks lumi; lendavad madalal, — õhuke lumi!

Luiki eksitatakse ära nende lennul, kui nende kohal maa peal 9 põllukivi ära vahetatakse ja öeldakse: Esimene taha, tagumine ette!

Luikneitsid eesti mütoloogias tähtsat osa ei mängi, enam aga germaanlaste mütoloogias, kus nad sagedamini esinevad (Zeitschrift f. d. Philologie, XXXII, 137). Luiged lendavad kuhugi ujuma, viskavad suled seljast, moonduvad neitsideks, veest välja tulles jälle luikedeks, kõneleb mõni rahvusvaheline muinasjutt. Harukorral vahelduvad luiged tuvidegagi. Venelastel esinevad luikneitsid vahel merekuninga tütardena; neid varitseb kuningapoeg Ivan ja röövib ilusa Vassilissa (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 217). Luikneitside lugusid tuntakse kogu Euroopas ja Aasias (Kalevalaseuran vuosikirja VI, lk. 49); mõnikord esineb luikneitsi loos umbes sama motiiv kui august sissetulnud luupainajas (Holmström, Studier över svanjungfrumotivet, lk. 115).


266