Pääsuke.
Esimesel ajal pärast loomist ei olnud pääsukesi maailmas. Siis käinud Taevataat inimese näol veel jalgsi maa peal inimesi vaatamas. Kord tulnud ta pulmamajasse öömaja paluma, kuid aetud sealt minema. Keegi lesknaine võtnud tundmata külalise öömajale ja annud talle süüa. Kui teisel päeval Taevataat kellegi saatnud pulmalisi vaatama, joosnud need toast libahuntidena, pruutpaar aga lennanud pääsukestena välja. Teiste teadete järele raiunud sant neil mõõgaga saba lõhki. Sest ajast peale on pääsukesi maailmas ja pääsukestel lõhkine saba. Teisendi järele tekkinud pääsuke mehe naisest, keda teine naine mõõgaga löönud. Löödud naine moondatud pääsukeseks. Teise teisendi järele moondanud Taevataat kõik pulmalised pääsukesteks. Valgerinnalised on noormehed, punaserinnalised naisterahvad, kirikupääsukesed abielu-mehed, valge pääsuke — pruut. Õisu järve alla jäänud heinalised moonduvad niisama pääsukesteks.
Puude istutamise ajal kutsunud Taevataat pääsukesegi appi istutama, kuid see ei tahtnud oma pühapäeva-rõivaid määrida ega läinud. Nuhtluseks määranud Taevataat, et pääsuke ühegi halja puu otsa ei tohi istuda, lubades teda ta pühapäeva-rõivaid ometi kanda.
Võrumaal kuuldub arvamist, et pääsukesed sügisel osje söövad ja osjade söömisest talveunele uinuvad. Kord söönud meeski osje ja uinunud kogu talveks magama.
Pääsuke on suve käskjalg, suve tuleku kuulutaja. Pääsukese ilmumisega ilmub ka lõunamaa külaline, soojus.
Paljude muude lindude viisi kuulutavad pääsukesedki ilmu ette.
Kui nad maad mööda lendavad, tuleb vihma, niisama kui nad lennates endid vette kastavad. Pääsukeste kõrgel-lendamine kuulutab head ilma. Esimene ilmumine kevadel kuulutab soojust, kui nad öösi laulavad, tuleb sooje öid. Teeb pääsuke uue pesa, tuleb pikk suvi; parandab ta vana — lühike.
Ilmumine enne jüripäeva kuulutab head aastat (Paistu). Pääsuke on majalind, kellele Taevataat keelnud paha teha. Pääsukese pesa lõhkujale tuleb õnnetus või sõrm hakkab mädanema. Sakslased väidavad koguni, et välk lööb selle maja põlema, kus pääsukese pesa lõhutud (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 159). Eestis ei ole niisugust karistust kuulda; küll aga pimedaksjäämist ehk tedretähtede tekkimist (Paistu).
264
