Mao abil arvatakse mõnel puhul teist inimest eluajaks haigeks teha võivat. Kui keegi võõrast metsast puud koorinud ega teata, kes seda teinud, võetakse madu ja lüüakse kolm korda ümber kooritud puu, üteldes: Nii paljaks huuled kui ussi kõhualune! Seepeale jäävad puukoorija huuled eluajaks haigeks (Võru).
Saarlased tarvitavad madu kompassiks. Nad võtavad mao pudelis merele kaasa: madu hoiab pead ikka põhja poole (P.-Jaagupi).
Maod kuulutavad ilmugi ette. Kui madusid enne jüripäeva nähakse, tuleb soe suvi.
On madusid suvel palju näha, tuleb vihma.
Setukesed usuvad, et maod nende mändide kaudu, mille südamed karjased välja võtavad, taevasse ronivad. Et maod taevasse ei pääseks, käänavad mõistlikud karjased mändide südamed sõlme (Vastseliina).
Vaskuss.
Kõige tigedamaks, mürgisemaks maoks peab rahvas vaskussi. Vaskuss käinud muiste, üks silm peas, saba peal püsti. Vaskussi suure pahategemise pärast teinud Jumal ta pimedaks, teisendi järele pistnud kepiga ta silma peast välja. Tigedana ütelnud ta pärast seda: Kui mul silmad oleksid, paneksin ühe ööga üheksa toa uksed kinni! Selle ütlusega tähendab ta, et ta üheksa maja elanikud surmaks.
Vaskussile öeldud aga pärast ta silmade väljatorkamist: Sa võid silmad jälle kätte saada, kui läbi rattarummu poed!
Sest ajast peale püüab vaskuss alati läbi rattarummu pugeda. Seda teades hoiavad inimesed, et vaskuss rattarummu ei pääseks. Läheb ratas teel lõhki, lüüakse ratas puruks, ehk kui veel kõlvuline, võetakse kaasa, kuid ei jäeta maha, sest muidu võiks vaskuss sisse pugeda (Neljas Rahvaraamat, 11).
Lüüakse vaskuss kepiga kaheks tükiks, püüab sisalik tükke jälle kokku kanda ja tükid ühinevad kohe; sellepärast tuleb ikka vähemalt üks vaskussi tükk hävitada.
Teisendi järele katkeb vaskuss tükkideks ja igast tükist tekib uus vaskuss (Ambla).
Vaskussi tapjale annab Jumal palju pattusid andeks. Saarlased arvavad, et vaskuss püüab palju päikese kiiri enesesse imeda. Kui vaskussi ei tapetaks, jääks maailm pea üsna pimedaks. Seda Jumal ometi ei taha ja sellepärast annab ta vaskussi tapjale palju ülekohut andeks (Holzmayer, Osiliana, lk. 38).
245
