Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/235

See lehekülg on heaks kiidetud.

Täisid saadetakse mõnikord enese pealt kellelegi teisele. Pannakse 8 täid püssi sisse ja ammutakse põhjapoolsesse ilmakaarde, siis lähevad täid sellele, kellele ambuja nad määrab (Võnnu).

isid nimetatakse mõnikord kolliks, eriti lastekeeles.


Kirbud.

Muiste istunud inimesed murul ja kitkunud ajaviiteks rohuliblesid maast üles. Vanataat pahandanud seda nähes ja teinud muru asemele tekkinud mulla elusaks. Nüüdki istuvad inimesed tihti murul, aga ei kitku enam maast rohtu, vaid otsivad eneste pealt — kirpe, kes põrmust tekkinud.


Ämblik.

Algusest peale ei ole ämblikku olemas, vaid Taevataat loonud ämbliku alles puude kaebuse peale neile liiga tegevate tõukude üle tõuke ja muid putukaid hävitama (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 125).

Ämblik on looduse kangur. Ühe öö jooksul kujub ta metsad ja nurmed siidivõrkudesse. Siidivõrgud kinkinud Taevataat talle muiste, kui ta karjaste eest seisnud, kuna sipelgas nende peale kaevanud. Et ämblik õiguse ja tõe eest välja astunud, annud Taevataat ämblikule siidniidi jäävaks mälestuseks. Selle siidniidi varal lasknud Vanataat ämbliku taevast alla, kuna asjata kaebaja sipelgas maha visatud. Selle Taevataadi kingituse varal võib ämblik looduse alati siidivõrke täis kududa, aga võrkude varal putukaidki hävitada.

Soomes antakse suust väljalangenud hammas ämblikule (K. Krohn, Suom. runojen uskonto, lk. 144), meil aga tavalisesti kilgile, Võru pool mõnikord viruskundrale.

Ämblik on ennustav loom.

Kujuvad ämblikud metsa ja nurmele võrku, tuleb ilusaid ilmu. Kui ämblik võrgu silmade ette veab, on kiri oodata.

Ämblik on õnnetooja.

Järvamaal loodetakse head loomaõnne, kui pärast lõikust vihu peale istutakse ja ämblik vihu alla tuleb.

Tuleb ämblik riide peale, saadakse hea sõbraga kokku.

Ämblikku ei tohi tappa: muidu kaob õnn (Ambla). Tartumaal väidetakse just vastuoksa: ämblik tuleb kohe tappa, kui teda nähakse, — muidu juhtub majas kahju. Kord roninud ämblik magaja suu peale ja lämmatanud magaja (Avinurme).


235