kuningapoeg saab õelalt perenaiselt palju kannatada. Kätte maksta soovides tigedale perenaisele kogub karjane tosina hunte koopasse kokku, peab neid seal kolm päeva söömata ja ajab siis öösi ilma kellegi nägemata koju karja-aeda, just kui Kullervo oma metsalised. Karjane põgeneb ise, hommikul karjalauta läinud perenaise murravad aga hundid niisama kui Ilmarise naise (Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 251). Jutu ühtlus Kullervoga tähistab omandamist Soomest.
Veel XVIII aastasajal moodustasid hundid Eestis päris Egiptuse nuhtluse, murdsid karja, aga ka inimesi, eriti lapsi. Kambja kihelkonna ajaraamat näiteks teab, et 1762.—1767. aastani hundid Kambja kihelkonnas 13 inimest murdnud, enamasti kõik lapsed, aga ka üks naine murtute hulgas, Avinurmes lühikese aja jooksul 7 last. Mõnes metsarikkamas kihelkonnas tegid hundid inimesi murdes muidugi veel suuremat kurja ja karjaloomi surmates koledat kahju. Peipsi pool teab rahvasuu huntide kuritegudest veel palju jutustada.
Suvel murdnud hundid lehmi ja lambaid maha, eriti rohkesti lambaid, kes endid ühte troppi hoidnud. Söömatajäänud murtud lambad matnud hunt sammalde alla teiseks korraks, ehk aga viinud poegadele. Lehmad ja härjad hakanud hunti nähes inisema ja vaenlast taga ajama, püüdes teda jalgade alla tallata, kuid hunt karanud mõnelgi puhul tagaajajale kõrisse kinni. Kellele hunt kord hambad kõrisse ajanud, see hundi küüsist enam ei pääsnud. Hobused kihutanud takka üles lüües vaenlasi mõnikord põgenema. Suurele seale ei saanud võsavillem ometi viga teha.
Iialgi ei murdnud hunt asukoha ehk pesa juurest loomi, vaid ikka kaugemalt. Kui inimene hundile hundi saagiajal olles peale juhtunud ja hunti hurjutanud, läinud hunt omateed.
Nõidusega katsutud hunti karjast kaugele hoida. Avinurmes lõigatud karja poole mineva hundi jäljed noaga ära ja keerdud ümber, siis jätnud hunt karja rahule.
Nälja ajal kippunud hunt laste, aga ka täiskasvanud inimeste kallale. Rahvajutu järele ei puutunud ta tütarlapsi, kuid see väide ei vasta tõsioludele.
Talvel käinud hundid lautade seina ääres kraapimas, et kuidagi lauta sisse pääseksid. Öösi viinud nad tihti õuest koeri ära, mõnikord ka päisipäeva.
Peipsi-äärse rahva jutu järele olnud hunte, kaht tõugu: pärishunte ja libehunte (mitte libahunte!); viimased olnud peene kehaga ja terava ninaga; need kiskunud lehmal tagant soolikad välja ja söönud ära, vist ilma looma murdmata.
221
