lõvi — põhjamaa metsade kuningat. Niisugust kuulsust ja suurt väge kui karul soovisid vanemad, andes lapsele Ott nimeks. Küsitavaks jääb, kas Otepää olnud karu pea-austusekoht, nagu K. J. Peterson oletab (Beiträge, XIV, lk. 39). Põhjamail oli viisiks mõnikord lastele karu nimeks anda. Saksamaal nimetati üht vürstigi Karuks. Sagedasti esineb Skandinaavias Björn = karu ristinimena. Isegi Thor-jumalale anti Björn nagu liignimeks.
Karu kandis muiste meil ja Soomes ka ohto, otso nime. Ei või enam kindlasti ütelda, kas meil isikudki seda nime kandsid, küll aga on see nimi kohanimedes säilinud. Nii tabame Ohukotsu, Ohulepa, Ohukatku, Ohtla jne., mis kõik pärinud nime karult.
Karult loodeti inimestele iseäralikku õnne, kordaminekut, loomadele sigidust. Käib karu, s. o. viiakse karu — muidugi tantsukaru mõeldud — loomalauta, sigivad loomad hästi ega suuda kade silm loomadele kahju teha. Noorpaar saab õnnelikuks, kui tantsukaru nende voodis maganud.
Vanemal ajal austati karu nagu mingisugust kõrgemat olevust. Ta austamiseks pühendati iseäralik päev, mida karusepäevaks hüüti. Sel päeval ei tohi tööd teha, — ehk muidu oli karult rasket karistust karta: ta ilmus karja murdma ja hävitama. Kui seda päeva aga hoolsalt karule pühendati, loodeti, et ta mitte ainult karja puutumata ei jäta, vaid kari pealegi paremini sigib. Puuduvad teated, mis moodi just karu sel päeval austati ja kas talle ka ohverdati. Hilisemal ajal tõrjus Maret, kelle mälestuspäev sama päeva peale langes, karuteenistuse eest või õigemini karu-austamise päeva katsuti maretipäevaga ühte sulatada.
Katoliiklastelt omandatud legendi järele on karu naisterahvast tekkinud ja ta püha võis sel põhjal hõlpsamini maretipäevaga kokku sulada. Tüdruk tahtnud Jeesust hirmutada ja selle hirmutuse pärast moondanud Jeesus tüdruku karuks (Miks, 51). Rahvas väidab, et nülitud karu avaldada praegugi veel naisterahvaga väga palju sarnasust. Soomlased sellevastu oskavad karu sündimist palju ilusamini seletada. Nad annavad karule koguni taevalise algupära. Ilmatütar rändab pilvel sinistes sukkades, kirjudes kingades, käes villakorvi kandes. Villu sajab vette, tuul ajab villad kaldale metsa äärde. Metsa-perenaine Mielikki võtab villad veest, paneb mähkmesse, mähkmed kätkisse, kätki aga kuldlindiga kuuseoksa külge. Siin kiigutab ta villu, kuni neist ilus ohto (= karu) kasvab. Mielikki mõtiskeleb, kas lapsele hambaid lasta kasvada. Ohto
216
