Taevataat annud igale loomale mingisuguse kaitse-abinõu vaenlaste vastu, lamba aga jätnud ta täiesti ilma. Sellepärast läinud ülekohut kannatanud lammas Taevataadile häda kaebama. Taevataat pakkunud lambale küüsi, teravaid hambaid, sarvi, mürki. Lammas aga ei soovinud niisuguseid abinõusid, vaid avaldanud soovi vagaks loomaks jääda. See vastus meeldinud Taevataadile, kes lambale luba annud inimeste juurde elama jääda, et tal kaitse abinõusid vaenlaste vastu vaja ei oleks.
Lammaste argus ilmneb juba vanades juttudes. Jänes jookseb tuhatnelja lambakarja sekka; lambakari kohkub, kargab laiali, kuna jänes selle üle nii rõõmustub, et moka lõhki naerab.
Legend jutustab Jeesuse kokkupuutumisest lambaga. Jeesus tahab üle jõe minna ja palub selleks lambalt abi. Lammas vabandab ennast nõrkade jalgadega. Sest ajast peale on lambale jäänud nõrgad jalad (Dähnhardt, Natursagen II, lk. 91).
Soovitakse lambalt kaksikuid tallesid, võetakse jäär, aetakse kolm korda naisterahva kuuest läbi ja öeldakse:
Sügisel üks hüpata,
Kevadel kaks käpata.
Kui lambaid pestakse, kastetakse selle veega, kus lambaid pestud, kõiki pesijaid ja öeldakse:
Sigigu silma pesija,
Kadugu tuli niitija!
Lambakarjasele visatakse kolm korda vett peale ja lausutakse:
Sigigu utte, kiripead lauki! —
Lamba niitmise järele tehakse lambale kolm risti raudadega selga ja lausutakse:
Sirgu, sirgu, siidivilla,
Kasva, kasva, kaunis villa,
Sirgu siidi pehmeeksi,
Kasva vaksa pikkuseksi! —
Sügisel lammaste paarimise ajal ja enne jõulu annavad naisterahvad üksteisele mõistatusi mõista, — siis sünnivad lammastele tähnilised talled.
Kui lambad ööseks metsa jäävad, lüüakse kirves lepapakku ja lausutakse:
Minu lambad koju kokku,
Hundi hammas lepapakku! —
206
