Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/201

See lehekülg on heaks kiidetud.

Kes soovib, et hobune oleks hästi sile, laseb muti oma peos ära surra ja silub sellega hobust, — siis saab hästi sile hobune.

Kui hobune räästa alla jäetakse, nii et räästatilkmed peale tilguvad, lähevad hobuse karvad tilkade kohalt ära (Paistu).

Erguks saab hobune, kui talle kõrvetatud oravatuhka sisse antakse.

Hobust ei tohi ülesseotud sabaga talli panna: hobune ei saaks siis puhata, vaid nagu sõidaks alati (Tõstamaa).

Lahja hobune läheb rammusaks, kui rammusa hobuse selga ninarätikuga nühitakse, tagurpidi issameie loetakse ja siis lahja hobuse selga nühitakse. Rammusaks teeb ka mutiga silitamine.

On hobune nõiutud, arstitakse nii: Võetakse kaks korda parema ja kord pahema jala alt liiva, lastakse hobuse saba otsast verd peale, loetakse 3 korda issameiet ja antakse hobusele sisse. Ehk tehakse vasaku jalaga kolm risti hobuse ette ja pöördutakse vasaku jala kanna peal 3 korda vastupäeva ringi.

Terved on hobused alati, kui küna tehes küna otsa sisse elavhõbedat pannakse.

Hobuse haiguse puhul tarvitati järgmisi arstimissõnu:

Kolm ingelt tullid taevast otsegu maha, käisid kõrgest Paroobast mägesi müüda. Püha Jeesus tulli neile vastu, küsis: Kolm ingelt, kus te' lääte? Nemad vastasid: Meie lääme hobest kige häkilise haiguse siist aitama ja kurja vaimu kavalust rikma. Minge, minge, minge! Ma tahan teile abi saata. Esiteks homku, teiseks õhtu, kolmandaks lõune, nelländaks põhja poolt puult Jumala Issa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

Ehk aga tarvis teada, mis karva on hobune, ja siis ütelda kolm korda: „Üheksa penikuurmad edesi, üheksa penikuurmad tagasi, talla surm ära, kõrvale! Aamen.


Lehm.

Elu edasijätkamise ja elutoitmise sümbol lehm ei mängi eesti mütoloogias ega legendideski mingisugust iseäralikku osa, — mööda minnes nimetatakse „jumalide jutiklehma“ (Set. l. I, 159), küll aga veelehmad — järvest või merest väljatulnud enamasti hallid lehmad.

Setukeste laulud tunnevad jumalide joonik-lehmi ja Marijide maasik-lehmi, keda varas ära varastab (138). Missugused need jumalate ja Maarjate lehmad olnud, jätab setukeste luule ligemalt seletamata.


201