enese niisama hobuseks moondab; sellele hobusele teeb aga Tõllu pihelgane vits otsa (Eesti m. vägimehed, lk. 118—120). Nagu vanapagan, armastab ka näkk ennast hobuseks moondada; lapsed päästavad endid ometi õigel ajal ähvardava hukatuse eest (Näkiraamat, 61, 62). Harukorral kõneldakse, et Kõu ja Pikri vankri ees hobused sõidavad; tavalisesti räägitakse ometi sõitmisest, ilma et hobuseid iseäralikult nimetataks. Kõu ja Pikri hobused tuletavad meelde Odini hobust Sleipniri (Simrock, D. Mythologie, lk. 183). Germaania mütoloogias on jumalatel omad hobused, kellel iseäralikud nimed; meil ei teata Taara ega Vanaisa hobustest midagi ega kanna hobused ka iseäralikke nimesid; nimesid on hobustele hakatud andma alles seal, kus neid majapidamises suurem hulk olemas.
Vanapagan annud hobusele rahva teate järele neli silma. Taevataat võtnud kaks ära. Hobuse silmad näevad inimestele nägemata vaimusid.
Germaanlased kasvatasid jumalate templite juures hobuseid ohverdamiseks, oraakliks ja jumalate vankrite vedamiseks. Kõige enam peeti lugu valgetest hobustest. Isegi kuningad ratsutasid valgete hobuste seljas, aga ka jumal Wodan (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 15). Ülepea peeti valget hobust paganuseajal iseäranis pühaks; kristluseajal muutus aga vaade ses suhtes. Paganlikud jäljed olid kõik vanapaganast, endine paganate valge hobune sai kristluseajal vanapagana aate kandjaks.
Tacituse teate järele peeti hobuse hirnumist sõja algusel võidu märgiks, vaikimist aga võitluse kaotamiseks. Herodoti teate järele määrati Pärsias hobuse hirnumise peale kuningas.
Hobuste ohverdamise järele pandi ennemuiste hobuste pead ja nahad pühade puude otsa; neist peadest ja nahkadest oodati kaitset. Säärast kommet tundsid vanad germaanlased (Wuttke, D. d. Volksab., 174), tunnevad siiamaale veel Volga-soomlased (J. Krohn, Suomen suvun pak. Jumalanpalvelus, lk. 165 jj.). Teated puuduvad, kas vanad eestlased muiste hobuseohvri puhul pea ja naha hiiepuu otsa panid, kuid üks komme näikse sinnapoole sihtivat. Vanemal ajal pandi katuseunka tihti ristpuud väljanikerdatud hobusepeaga. Tavalisesti arvatakse niisuguseid hobusepäid maja ehteks, aga juba J. Grimm juhtis tähelepanu nende peade mütoloogilisele tähendusele (D. Mythologie II, 21). Sääraseid hobusepäid katuseharja lõpul unka juures ei leidu mitte ainult meil, vaid mitmes kohas Saksamaalgi, nagu Meklenburgis, Holsteinis jne. (Petersenn, Die Pferdeköpfe, III). Need hobusepead ei esita ehteid,
196
