VI.
Loomad.
Taevataat kinkinud loomispäevil loomadelegi kõneanni; loomad kõnelnud niisama kui inimesed. Ei teata enam selgesti põhjust, mispärast Taevataat loomadelt kõneanni ära võtnud, nii et nad nüüd veel igaüks oma moodi võivad häält teha, aga mitte enam kõnelda. Siiski kord aastas annab Taevataat loomadelegi kõnelemisvõime, nimelt vana-aasta öösi kell 12, teisendi järele jõulu-öösi. Siis kõnelevad nad üksteisele, kas nad hästi või halvasti süüa ja juua saanud, kas nad palju teri õlgedest leidnud, kas perenaine neile jõuluks leiba toonud, kuidas inimesed nendega ümber käinud jne. Kõnelemine kestab ainult lühikest aega — mõne arvamise järele ainult minuti või paar — siis peavad nad jälle kogu aastaks keeletuks jääma ega saa üksteisele mõtteid avaldada.
Loomade kõnelemist vana-aasta öösi tunnevad germaanlasedki (Wuttke, Der d. Volksaberglaube, 75).
Loomadeks nõiutud inimesed saavad jälle inimesteks, kui neile jõuluöösi leiba antakse. Nii saab hobuseks moondatud kirikuõpetaja jõuluöösi leiva nautimise järel laudas jälle kirikuõpetajaks.
Kevadel loomi karjamaale ajades tehakse karjase kepi peale niipalju täkkeid kui peres loomi, lastakse iga täkke sisse 2 tilka väävlit, tõmmatakse selle kepiga vastuoksa 9 korda üle loomalauda ja kui õhtul loomad koju tulevad, lüüakse igale loomale selle kepiga 3 korda pähe ja öeldakse:
Minu kari kauniksi,
Küla kari kõhnaksi!
Seepeale pistetakse kepp katuseräästasse ja peetakse seal niikaua kui elajad väljas käivad. Sedaviisi on sügisel lauta pannes kõik loomad prisked ja terved.
190
