V.
Aeg.
Vanade kreeklaste ja roomlastegi ilmavaate järele valitsenud muiste kuldne aeg. Inimesed elanud ilma tööta, mureta ja vanaduse vaevata; surm sarnanenud vaikse uinumajäämisega. Pärast lehvinud surnud veel kaitsevaimudena inimeste ümber. Kuldse aja järel alanud hõbedane aeg inimeste pikema lapsepõlvega ja lühema elueaga. Inimesed ei elanud enam nii rahulikult jumalatega kui kuldsel ajal, vaid vihastanud neid ega ohverdanud neile küllalt. Sellepärast antud hõbedase aja asemele vaskne aeg, mil inimesed sõdu hakanud pidama. Vaskse aja järel alanud raudne aeg mõnesuguste hädade ja viletsustega, — raudne aeg, nagu see praegu veel olemas (Ovid, Metamorfoosid I, 127).
Eesti rahvaluule ei tunne niisuguseid nelja ajajärku kui kreeklased ja roomlased, küll aga teab ta kuldsest ajast kõnelda. Tõsi on, rahvasuu teeb kuldse ajaga vähe tegemist, seda enam aga uueaegsed luuletajad. Üldiselt tuntakse Kuhlbarsi „Kui Kungla rahvas kuldsel a'al“ nimelist laulu. Ka A. Reinwald ja mõned teised laulavad kuldsest ajast. „Kalevipoeg“ ja rahvasuugi nimetab seda kuldset aega tavalisesti õnneajaks. Aga siiski kuuleme Kalevipoja kullarikkusest; Kreutzwaldi lugulaulus puutume sellega ühtelugu kokku: Veevaim kannab Kalevipojale ja Alevipojale koormate kaupa kulda kokku, arvamata veel mujalt saadud vägimehe kuld, nimelt hiljemini põrgust toodud kullakotid (vrdl. Isamaa kalender 1896, Kalevi kuld).
Ehk tuletame meelde rahvaluule Kunglat, mis ju kullamaad peab ette kujutama. Muinasjuttude järele astub seal kuld raua asemele, ei, ütlen parem — puu asemele. Kõik majariistad Kunglas on kullast tehtud, kõik sööginõud ja tarberiistad niisama (Kreutzwald, Eesti r. ennemuistsed jutud, lk. 261). Ei
162
