tulekul öeldakse: päike läheb pesasse. Pöörmisest enesest usub rahvas, see sündida sedaviisi, et päike vastu kivi põrkab ja siis teisiti hakkab käima (Hurt, Eesti astronomia, lk, 10). Muide väidetakse veel pöörmisest, et see põhjavalgust tekitada.
1191. a. jaanipäevasest päikesevarjutusest kõneldes nimetab Läti Henrik, vend Teodoorik saadetud Eestimaale, kus ta päikesevarjutuse pärast mõnd hädaohtu maitsta saanud paganate poolt, kes arvanud, et ta päikese ära sööb (Ajaraamat I, 10). Niisugust päikese ärasöömist varjutuse puhul väidetakse veel meie ajani. Saarlased arvavad, et koerakutsikad „päeva küljes närivad" (Holzmayer, Osiliana, lk. 46). Lõuna-Eestis jälle tehakse suured musta peaga ussid päikese sööjateks. Öeldakse, et neid usse võida näha, kui murule pandud pange vette vaadatakse (Hurt, Eesti astronoomia, lk. 21). Mujalgi tuntakse päikese söömist usside poolt. Laialt arvatakse veel, et varjutuse ajal päikest puhastatakse. Iga päev maailmale valgust andes ja põledes on päike saanud aegamööda tuhmiks, tahmaseks, nagu lambiklaas aegamööda läheb tuhmiks, tahmaseks. Sagedasti ei tea rahvasuu puhastajat nimepidi nimetada, kuuldakse ometi ütlust, et Vanataat seda teeb, varjutamise ajal päikesele katet ette tõmmates ja katte taga puhastust ette võttes (Hurt, E. astr., lk. 21). Pärast puhastust särab päike jälle täies selguses. Sama viisi arvab rahvas kuuvarjutuse ajal kuud puhastatavat, jättes tavalisesti puhastaja nime nimetamata.
Palju rahvaid usub, et kurjad vaimud päikest varjutamise ajal ära neelavad; ka venelaste seas valitseb niisugune oletamine (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 749). Leedulased peavad kurja vaimu Tiknist süüdlaseks, poolakad jälle, umbes nagu Lõuna-Eestis, madu! (Zeitschrift für vergl. Sprachforschung, 1853, VI, lk. 422). Skandinaavlastel õgivad hundid päikese ära (Olrik, Ragnarök, lk. 37). Meie päevini teevad mitmed rahvad Aasias, Aafrikas ja Ameerikas kära, müra, et päikest äraõgivat kolli eemale peletada.
Päikest peab rahvas pühaks, nimetades teda vahel pühaks päikeseks; Viljandimaal öeldakse, et ainult mittepatune võib palja silmaga vaadata päikese peale. Päikese peale ei tohi sõrmega näidata, ehk sõrm kuivab ära, ehk moondub kõveraks, ustakse üldiselt. Aga niisama vähe tohib kuu, vikerkaare jne. peale sõrmega näidata; näitamise kannul käib samasugune karistus kui päikese peale näitamise puhul.
Eestis ei selgu rahva arvamine päikese soo kohta; näib ometi, nagu tuleks päikest meheks pidada. Igatahes peetakse teda isikuks. Uppunud venna laulus teretatakse esmalt päikest,
16
