Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/141

See lehekülg on heaks kiidetud.

Grimm teab eestlastest veel, et naisterahvale kohe pärast kihlust punane lõng ümber kõhu seoti; seda lõnga katsus ta pärast laulatust kõhtu täis puhudes katkestada (D. Mythologie III 487). Niisugusest lõngast loodeti sünnitusele kergitust.

Lõnga tarvitatakse mingisuguse käe- või jalahaiguse puhul käe või jala ümber sidumiseks; alati ei panda niisugusel juhtumusel rõhku punase värvi peale. Soolatüükaid arstides seotakse lõng soolatüüka ligidale liikme ümber ja maetakse siis maha. Niisuguse arstimisega loodetakse saavutada soolatüügaste kadumist. Tihti tehakse soolatüügaste arstimisel sõlmi lõnga. Tavalisesti püütakse niisugust lõnga verega osaltki punaseks värvida.

Lõnga punase värvi ühendab Wuttke Donari värviga (Der deutsche Volksaberglaube, 180). Hämaraks jääb ometi, miks punane värv müristamisjumaluse värv peab olema. Minu meelest näib, et punase värvi ja vere vahel tuleb otsida kokkupuutumist: punane lõng peab verd sümbolima, veri esineb aga ohvrina kõrgemale olevusele. Punase värvi — vere — andmisega on punasega varustatud koht nagu pühendatud, nagu taabuks tehtud, taabukstegemise eest on nagu maks makstud ja punase värviga piiratud koht võib nautida taabu õigusi.


Rist.

Rist on tõhus abinõu kurivaimu ja kõige ta seltskonna vastu. Jõulu- ja vana-aasta õhtul tehakse ristid väravate, uste ja akende peale, sest kurivaimud on sel ajal eriti liikvel. Aga muulgi ajal varustatakse hooneid ristidega, sagedasti raiutakse rist kirvega seina sisse. Kirik ja kirikutorn varustatakse niisama kaitseks ristiga. Torni tipul astub meie kodumaal risti asemele tihti kukk, keda kurivaimud niisama kardavad kui risti. Kristlus tarvitab kirikuteenistuses risti, aga mitte palju vähem ametitalitustes väljaspool kirikut, nagu ristimise, laulatuse ja matmise puhul. Igatahes esineb rist alati kristluse sümbolina. Kreeka ja rooma-katoliku usk tarvitavad seda sümbolit palju rohkem kui evangeeliumi usk. Veneusuline kannab alati kaelas risti ja ühel või teisel juhtumusel lööb ta risti ette. Varemini lõid evangeeliumi-usulisedki iseäralikkudel kordadel risti ette; nüüd on järele jäänud veel kõnekäänd: Isa pojuke, püha ristike! (E. R. M. aastaraamat II, lk. 85).

Kuigi tavalisesti risti kristluse tunnuseks peetakse, ulatub ta tarvitamine ometi paganusse tagasi; seda tunnistab juba see asjalugu, et suuri süüdlasi risti löödi, mitte ainult Kaana-


141