Eestis on pildikultus vähem arenenud kui vahakujude kultus. XVII aastasaja visitatsioonide protokollidest kuuleme tihti, et kirikuisse ja kabeleisse vahaohvreid viidud. Neid pandi harukorral altarile, tavalisesti kiriku akendele. Kirikuõpetajad suuremalt jaolt ei sallinud niisugust vahakujude ohverdamist; sellepärast võidi neid harva altarile viia, kirikuakendele saadi neid aga vabalt panna. Nõo kiriku juurest sai õpetaja kord 2 puuda ohverdatud vaha; mõne kiriku juurest lasksid õpetajad igal pühapäeval pärast lõunat või esmaspäeval korjata ohverdatud vahakujusid. Võnnus nurises 1680 kirikukatsuja, et õpetaja paremini vahaohvrite vastu ei võitle.
Niipalju kui teada, ohverdati eesti kirikute juures vahast loomi ja inimese vahast liikmeid, ikka tervise pärast. Looma haiguse puhul ohverdati haige looma vahakuju, inimese haiguse puhul tihti haige kehaosa vahakuju; ei kannatanud eriti üks kehaosa haiguse käes, ohverdati kogu inimese kuju. Haigusest paranenud isikul näib vahakuju kirikusse viimine ennemini olevat lubatud (Eesti mütoloogia III, lk. 104 jj.).
Vahakujude ohverdamine ei põlvne Eestist, vaid ulatub klassika rahvasteni tagasi, kuulub rahvusvaheliste kommete hulka. Laialt tuttav on meilgi H. Heine laul „Die Wallfahrt nach Kevlaar“, mis kõneleb säärasest vahakujude ohverdamisest. Niipalju kui teada, ei omandanud Eesti ometi vahakujude kultust kurjategevaks otstarbeks, nagu sarnaseid juhtumusi muilt rahvailt kuulda.
Juba kreeklastest ja roomlastest kuuleme kujude valmistamisest kurjategevaks otstarbeks. Plato teab seda Tessaalia nõidadest. Ovid jutustab, et vahakuju valmistatud, seda nõelaga torgitud ja pärast põletatud. Seda tehtud kindlas usus, et isik, kelle kujuga nii tehakse, kõike niisugust piina tunneb, kui oleks ta keha torgitud ja põletatud. Keskajast tuntakse mõndi lugusid, mis jutustavad, vahakuju põletatud tules, et sedaviisi ta algkuju tappa. Vabamüürlastest kõneldakse, nende kooskäigu-kohtades leiduda nende ühingu liikmete pildid; saada keegi liige äraandjaks, pistetavat pildile südamesse, lootuses, et siis pildi algkuju sureb.
Kuigi vahakujude kurjastitarvitamisest Eestis teated puuduvad, tuntakse meil ometi teist viisi, kuidas vanasti püütud kaugema maa peale vihamehele kahju teha. Joonistatakse vihamehe ehk ülepea vihatud isiku kuju ukse või seina peale ja ammutakse püssist seda kuju, just nagu teised puu külge pandud altarileiba ammuvad. Ajaloolisi andmeid niisuguse
137
