Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/132

See lehekülg on heaks kiidetud.

Need salmid on Kreutzwaldi oma luuletatud, aga ta on nende luuletamisel käinud rahvalaulude eeskuju järele, mis sajatusi sisaldavad.

Kreutzwaldi mõõgale juurdeluuletatud sajatus on igatahes täide läinud, mõõk Kalevipoja mõrtsukaks saanud.

Kalevipoeg ise lisab mõõga varastamise järel omalt poolt mõõgale veel uue sarnase sajatuse juurde. Soovides mõõga vargale vargust kätte maksta kavatseb Kalevipoeg varast sajatada, kuid lausub sajatust nii ebatäpsalt, et sajatus tabab ta enda (XI, 698—702):

Kui aga juhtub käidanessa
Jalakanda pistma jõkke,
Kes sind enne ise kannud,
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Murra jalad tal mõlemad!

Salmid kuuluvad küll Kreutzwaldile, aga Kreutzwald väljendab neis ometi rahva mõtteid.

Kolmas Kalevipoja sajatus tuletab Kadrina kihelkonna heinamaa sajatust meelde. Kui Kalevipoja hobune koerakoonlaste maal surma saanud, sajatab Kalevipoeg maad. Meile antakse mõista, et sajatus täide läinud (XVI, 932—951).

Ohtrasti tunneb Tõllugi lugu sajatusi. Hirmuste mäel laste narrimise peale unest ärgates sajatab neid Tõll: „Mulle te valetanud, — selle eest valitsegu valevaim teie suguseltsis põlvest põlveni! Mind te narrinud, — narrigu vale teid ja teie sugu niisama!“ (Eesti muistsed vägimehed, lk. 101.)

Rahva seletuse järele levib sest ajast peale sellest kolgast palju tühje jutte.

Teine kord esineb Tõllu loos vanapagan sajatajana. Nuhtleva Tõllu eest merre põgenedes võtab vanapagan mere põhjast peoga väikesi kive ja viskab maa poole, sajatades: „Palju põrssaid, pisut podi!“ Sellest ajast peale kasvas rannas rahva sigidus, kuid maa muutus kiviseks ja vähe viljakandvaks (Eesti muistsed vägimehed, lk. 115).

Kord kui Tõll ninasõõrme tuulega Kaarma kirikut Karjast tahab ümber tõugata, naeravad Linnaka naised selle üle. Tõll vihastub hüüdes: „Oot, oot, küll ma teile näitan, et teie tulev sugu mind veel meeles peab!“

Tõllu selle sajatamise peale on sealsel külarahval pudikeel (Eesti muistsed vägimehed, lk. 127).

Pärast surma äratatakse Tõllu hauast asjata. Tõll sajatab narrijaid: „Ärgu kadugu narrijate suguvõsast vargus, vale ega muud pahad kombed!“ (Eesti muistsed vägimehed, lk. 131.)


132