Kreutzwald väidab, et ohvripuid kastetud aastas vähemalt kord värske loomaverega (Der Esten abergl. Gebräuche, lk. 2). Teises kohas teatab Kreutzwald Laguse järele: Kui vanal ajal ohvrimoona viidi, siis veristati nimetissõrmest verd ja üteldi: „Mina nimetan sind oma verega ja kihlan sind oma verega ja tähendan oma majad õnnistamiseks: hobustetallid, veistelaudad ja kanadeõrred! Võta sina neid õnnistada minu vere ja sinu väe läbi!“ (Kreutzwald-Neus, Mythische und magische Lieder, lk. 15.)
Eelmine teade põhjeneb, nagu tähendatud, Laguse andmeile. Seesuguseid teateid ei ole aga hilisemal ajal rahvasuust saadud. Tuleb oletada, et, nagu palju muid teateid, Lagus sellegi teate ise sepitsenud ja Kreutzwaldile rahvasuust saadud teatena edasi annud.
Tõsiasjaks jääb, et muiste rohkesti verd ohverdatud, osalt inimeste verd, osalt loomade verd, ja et vere varal loodeti ohvrisaajalt saavutada suuremat edu.
Juba Kalevipoeg kuulutab, et verd voolavate haavade sulgemiseks veresõnu lausutud (XX, 316—323). Nende ehtsus on küsitav. Muidu tunneb rahvas tõesti mitmeid veresõnu: nii näiteks Valgast üles kirjutatud: Seisa veri, seisa veri, seisa veri! Meie Õnnistegija veri on ka seisnud püha risti juure peal. Sina ei pea mitte paistetama, mitte valutama nagu meie Õnnistegijal, ＋ Aamen ＋＋＋. Sõnad jätavad küsitavaks, kas meie Õnnistegija haavad paistetasid ja valutasid või mitte (17945).
Teised sealtsamast kirja pandud veresõnad kuuluvad: Kristuse haua peal kasvasid kolm lille; esimest nimetatakse kurbus, teist alandus, kolmandat kutsutakse Jumala tahtmine. Armas veri, jää seisma Jumala Isa, Jumala Poja ja Jumala Püha Vaimu nimel! Aamen.
Veel veresõnu Sangastest: Kristuse aias oli üks puu, õitsis, ent ei õitse enam; nüüd, veresoon, seisa, veresoon, jookse Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel! Neid sõnu tuleb kolm korda lugeda ja peale puhuda.
Ehk: Issand Jumal, sinu veri jooksis kõigi eest; nüüd ütle, et see veri jääb kinni Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen (54691).
Ehk jälle inimest haavanud noaga või kirvega tõmmatakse 3 korda üle haava ja öeldakse: „Jäägu veri, jätku armid; kao veri, katku haavad!“ Ehk loeti järgmisi sõnu: „Kao, kao, valuke, jäägu, jäägu vereke, tulgu tervis tunahomme!“ (Paistu.)
121
