Menetlus küüntega tuletab elavalt meelde juukseid. Muiste kannud kõik inimesed, mehed, naised, lapsed pikki juukseid, mehed peale selle veel habet. Juukselõikamist ega habemeajamist ette ei võetud, vaid lastud juukseid ja karvu säherdusteks jääda, nagu nad kasvanud. Seesugune karvade kasvadalaskmine on mujal mõnes kohas veel praegu viisiks. Karjalas peetakse juuksekarva hukkasaamist patuks; kui aga keegi teiselt habemekarva ära lõikab, peetakse seda pea otsast lõikamisega ühesuguseks teoks (Hämäläinen, Ihmisruumiin substanssi, lk. 18). Eestis nähti veel möödunud aastasajal kaunis rohkesti pikkade juustega vanu mehi; lõpu poolel kahaneb nende arv väheseks.
Teated puuduvad, kas muiste inimestel samasugused juuksed olnud kui meie päevil. Kalevipojast teatakse, tal kasvanud niisugused juuksed nagu soos kasvavad villpead (Eriophorum); neid kutsutakse veel nüüdki Kalevipoja juusteks. Ühe teate järele sattunud Kalevipoja mõni juus sohu ja hakanud seal kasvama; hiljemini siginud kahest, kolmest tuhandekaupa teisi.
Eestis ei tunnistata juuste ega ihukarvade hukkasaamist küll patuks nagu Karjalas, küll aga arvatakse, et nende hukkasaamine või laiale teele jõudmine nende endisele kandjale kahju toob; samasugune arvamine valitseb Soomeski. Pea sugemisel äratulnud juukseid ei tohi milgi kombel maha ega tuulde visata. Tuul viiks juuksed eemale, linnud leiaksid neid ja viiksid oma pesasse, kuid pessaviimise tagajärjena ilmuks juuste endisele kandjale peavalu (Tarvastu). Sedasama arvavad venelasedki (Живая Старина, 1916, lisa lk. 41). Just niisama sünnib, kui juuksed jäävad maha tallata. Saab juustekull (põuasitikas) juukseid mädamaasse viia, jääb nende endine kandja tohmiks (Sõrve), niisama see, kes ise oma juukseid lõikab. Saab mõni vihamees juukseid kätte ja jahvatab neid kivide vahel, siis läheb nende endine kandja nii lolliks, et keegi teda enam ei saa parandada (Sõrve). Mõni vihamees viib kättesaadud juuksed metsa kahe kokkukasvanud puu vahele, mida tuul kõigutab, ja ütleb: „Kidisegu, kädisegu, kuni must härg poja toob!“ Niisuguse teo järel jääb nende juuste kandja eluajaks põdema (Kolga-Jaani); on kurjategija nõid, tuleb talle surm (Haljala).
Peast äratulnud või lõigatud juukseid kästakse mõnel pool, näiteks Tarvastus, ahjus ära põletada, teisal ometi keeldakse ahjus põletada. Põletamise asemel kästakse neid Vigalas seina oherdiauku panna või üldisemalt seinaprao vahele peitu, kust keegi neid kätte ei saa.
114
