kivideks. Valljala Kuiste külas moondab karistuse hirm tütarlapse kiviks. Oma palve peale moondub Viru-Nigula Koilas ema lapsega kiviks. Teise teate järele moondatud see naisterahvas karistuseks pühapäeva rikkumise pärast kiviks (Jung, Muinasaja teadus III, lk. 132).
Tuntakse isegi kivide naermist Eestis, kuid naerev kivi on tavalisesti inimesest tekkinud ja avaldab mingisuguse iseäraliku juhtumuse kohta naeruga oma imestust. Naervaid kive tunnevad rootslasedki (Landtman, Svenska folkdiktning, lk. 780 jj.).
Inimeste kivistust tunnevad kõik põhja rahvad. Sagedasti kivistuvad hiiud päikese kiirtega kokkupuutumisel. Alpimail astub kivistumise asemele jäätumine, hiiud moonduvad jääliustikkudeks (Simrock, D. Mythologie, lk. 411). Vanad kreeklased tundsid palju kivistusi. Nende Medusa kivistas igaühe ta peale vaataja ja veel ta maharaiutud pea kivistas kuningas Atlase mäeks. Juutidel tuletab Loti naine säärast kivistamist meelde (1. Moos. 19, 26).
Inimeste kivistumised langevad rahvusvaheliste nähtuste hulka. Eesti kivistumiste arenemisse näikse kõige rohkem põhjamaa rahvaste kivistused olevat mõju avaldanud („Eesti Kirjandus“ 1924, lk. 453 jj., 491 jj.).
Venelasedki tunnevad mõnd isikust tekkinud kivi: Smolenski ligidal hullanud kord jaani-öösi naine ja tüdrukud; nuhtluseks selle eest moondanud püha Jüri nad kivideks. Tuula ümbruses näidatakse hulk kivistunud inimesi. Tüdrukute koor tantsinud seal nelipühi ajal, ja kohe moondatud nad kivideks. Jefremovi maakonnas leidub kivistunud vägimees ja ta hobune. Lõuna-Venemaal esineb palju kivimoorisid (каменныя бабы) (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 677). Ühes kohas Preisimaal leidub 40 inimesest tekkinud kivi (sealsamas).
Küüned.
Inimese esialgne küüneline ihu ei tarvitsenud kehakatet, kui aga küüne asemele astus nahk, nõudis ihu rõivaid ja sõrmede ning varvaste otsa jäänud küüned hakkasid kasvama. Inimesed lõiganud küüned ära ja visanud minema, kuid vanapagan korjanud küüned kokku ja teinud neist enesele kübara, mis kandja nägematuks muutnud, silmapilgul sihile viinud, pea suureks, pea väikeseks kasvatanud, lühidalt — avaldanud palju maagilisi omadusi. Kreutzwald laseb Kalevipoja (XIII, 769—770; 850—888; XIV, 895—900; 905-919) selle vanapagana kübara põrgust ära tuua, aga maa peale tagasi jõudes tulle visata, arvates, et ta maailmas ilma kübarata omast jõust
111
