sugust katku, vaid suurt jää-aega fimbultalve, mis inimessoo hävitab (Vafprúdnismál); ainult üks meesterahvas ja naisterahvas Lif ja Leifthrasir jäävad puu sees ellu ja neist põlvneb inimessugu, nagu piibli järele Aadamast ja Eevast (Olrik, Ragnarök, lk. 22). Sakslaste teisendi järele jääb katkust kolm inimest elama (Schell, Sagen des Rheinlandes, 322).
Veel kõneleb rahvasuu, muiste määratud, et kõik vanad töövõimetud inimesed, olgu meeste- või naisterahvad, surma saadetagu, nimelt sellepärast, et nad mitte asjata palju vilja ära ei raiskaks, sest vilja kasvatatud sel ajal veel vähe. Teisendi järele määratud surm kõigile 60-aastastele. Nälja ajal peidavad kaks venda ometi isa surmasaatjate eest ära. Suure seemnepuuduse puhul annab isa poegadele nõu katust maha võtta ja õled ära peksta. Isa õpetust täitvad pojad leiavad õlgedest seemet rukki uueks külviks. Teisendi järele saadakse seeme koera käpa vahele sattunud seemneterast. Sest ajast peale, kui seemet saadud, otsustatakse vanu nende tarkuse pärast mitte enam tappa, vaid elama jätta, et nad häda-ajal võiksid head nõu anda („Eesti Kirjandus“ 1926, nr. 3).
Vanade enneaegsest tapmisest Eestis kõnelevad mõnedki kirjanikud, näiteks Parrot, Versuch einer Entwickelung, lk. 390, Sass, Studien-Skizze, lk. 14 jj.; Rutenberg, 31, väidab Kruse Urgeschichte järele (Geschichte, lk. 42), et niisugune komme veel esineb; seda Kruse ometi sel kujul ei väida, et eestlased meelega tapavad.
See teade vanade tapmisest leiab vastukõla Venest, nimelt Ukrainast, kus lugu peaaegu just niisama kõneldakse kui Eestis (Живая Старина, 1908, II, lk. 157; vrdl. ka Этнографическое обозрѣніе I, II, III), aga ka Rumeeniast, Kreekast, Itaaliast ja mujalt. Aine on tingimata rahvusvaheline. Kas vanad eestlased tõesti nii teinud, jääb küsitavaks, kuigi sarnaseid juhtumusi metsikute rahvaste seas on meie päevini ette tulnud. Nii teab dr. S. Pälsi tšukslastest Kamtšatkas, kus ta pikemat aega viibinud, et seal veel siiamaani säärast vanade tapmist vanade eneste soovil ette tuleb (Pohjankävijän päiväkirjasta, lk. 112).
Muiste ei maetud inimesi maha, vaid laibad jäänud maa peale; teised arvavad, et ära põletatud. Kord näinud inimesed aga, kuidas ronk surnud poja mulla või puru sisse kaapinud; sellest saanud inimesed eeskuju ja hakanud laipu maha matma.
Mehed ei omandanud muiste mõrsjaid meieaegsete peiude viisi, vaid pidanud palju raskemat kosjateed käima. Harva saanud peiu mõrsja päris ilma hinnata. Tavalisesti pidanud
104
