tunnistada niihästi maale kui ka taevale. Miski ei võinud teda enne puhtaks pesta, kui ta oli tunnistanud oma patu. Tema patt? Ta kehitas õlgu. Basil Hallward’i surm tundus talle tühisena. Ta mõtted käisid Hetty Merton’i kannul. See peegel, tema hinge peegel, millesse ta vaatas, oli ülekohtune. Edevus? Uudishimu? Silmakirjalikkus? Kas siis tema loobumuses mitte midagi muud ei olnud? Seal oli midagi muud. Vähemalt arvas tema ise nõnda. Kuid kes võis öelda?… Ei. Seal polnud mitte midagi muud. Edevuses oli ta neiule armu andnud. Silmakirjalikkuses oli ta kandnud headuse näokatet. Uudishimus oli ta püüdnud salata iseend. Nüüd mõistis ta seda.
Aga see tapmine – pidi see teda kogu eluaeg taga kiusama? Pidi teda tema minevik alati koormama? Pidi ta tõesti tunnistama? Ei kunagi. Tema vastu oli ainus tõendus – see pilt. Selle tahtis ta hävitada. Milleks oli ta teda nii kaua hoidnud? Millalgi oli ta lõbu tundnud tema muutumist ja vananemist vaadeldes. Hiljem ei tundnud ta enam mingit lõbu. Ta oli toonud temale uneta öid. Kodust eemal viibides oli see teda täitnud hirmuga, et võõrad silmad võiksid pilgu temale heita. Ta oli toonud tema kirgedesse nukruse. Juba tema paljas meeldetuletus oli hävitanud tal nii mõnegi rõõmsa silmapilgu. Ta oli temale nagu südametunnistus. Jah, ta oli südametunnistus. Tema pidi ta hävitama.
Ta vaatas ümber ja nägi nuga, millega oli pistnud surnuks Basil Hallward’i. Ta oli teda mitu korda puhastanud, kuni tal polnud enam ainustki laiku. Ta säras ja läikis. Nagu tappis ta kunstniku, samuti tahtis ta tappa ka tema pildi ja kõik, mis temaga ühenduses. Ta tahtis tappa mineviku, ja kui see oleks surnud, siis oleks ta vaba. Ta tahtis tappa selle pöörase hinge-elu ja vabana
