käia. „Jah, elu oli ilus,” lausus ta, „aga ma ei jätka enam sama elu, Harry. Ja teie ei peaks mulle nii kuulmatuid asju rääkima. Teie ei tea minust kõike. Mina arvan, et kui teaksite kõik, isegi teie pööraksite mulle selja. Te naerate. Ärge naerge.”
„Miks jätsite mängimise, Dorian? Minge tagasi ja mängige nokturni uuesti. Vaadake seda meevärvilist kuud, mis ripub tumedas õhus. Ta ootab, et teie teda võluksite, ja teie mängu kuuldes tuleb ta maale lähemale. Teie ei taha? Läheme siis klubisse. See oli imeilus õhtu ja meie peame ta niisama ilusasti lõpetama. White’i juures on keegi, kes tahab hirmsasti teiega tuttavaks saada – noor lord Poole, Bournemouth’i vanem poeg. Tema jäljendab juba teie kaelasidemeid ja on mind palunud ennast teiega tutvustada. Ta on väga meeldiv ja tuletab mulle pisut teid meelde.”
„Loodan, et mitte,” ütles Dorian kurva ilmega silmis. „Aga ma olen täna väsinud, Harry. Ma ei lähe klubisse. On juba peaaegu üksteist ja ma tahan täna varakult voodi minna.”
„Jääge veel. Te pole kunagi nii hästi mänginud kui täna. Teie löögis oli midagi imelist. Selles oli rohkem ilmet kui ma kunagi varem teilt olen kuulnud.”
„See on sellepärast, et ma tahan heaks saada,” vastas Dorian naeratades. „Ma olengi juba pisut muutunud.”
„Minule ei või te muutuda, Dorian,” ütles lord Henry. „Meie kahekesi jääme alati sõpradeks.”
„Ometi mürgitasite mu ükskord mingi raamatuga. Seda ei peaks ma teile kunagi andestama, Harry, lubage mulle, et te seda raamatut enam kellelegi ei laena. See toob õnnetust.”
„Mu kallis poiss, te hakkate tõepoolest kõlblust jutlustama. Te hakkate varsti ümber käima nagu mõni
