nii, siis ei andnud ta seda teile kunagi andeks. Nõnda on igavatega ikka. Ah jaa, aga mis on saanud sellest imelisest portreest, mis ta teist maalis? Ma pole teda vististi kunagi pärast seda näinud, kui ta tema lõpetas. Oo! Mul tuleb meelde, et te mulle juba aastate eest rääkisite, te olevat ta Selbysse saatnud ja ta olevat teel kaotsi läinud või varastatud. Kas te teda tagasi pole saanud? Kui kahju! See oli tõepoolest meistriteos. Mäletan, ma tahtsin teda osta. Tahaksin, et ta mul praegu oleks. Ta kuulus Basili parimasse ajajärku. Sest ajast saadik oli tema teostes ikka halva maalimise ja heade kavatsuste segu, mis annab alati nagu õiguse briti kunsti esindaja nimeks. Kas te oma pildi pärast ajalehtedes ei kuulutanud? Seda oleksite pidanud tegema.”
„Ei mäleta,” vastas Dorian. „Vististi kuulutasin ma. See pilt ei meeldinud mulle kunagi päris hästi. Mul on kahju, et ma selleks istusin. Kogu seda mälestust vihkan ma. Miks te temast räägite? Ikka tuletas ta mulle neid huvitavaid ridu Hamletist või kusagilt mujalt meelde, mis kõlasid – pidage, kuidas see nüüd oli? „Mure maali moodi südametu nägu.” Jah, umbes nõnda kõlas see.”
Lord Henry naeris. „Kui inimene elab oma elu kunstiliselt, siis on peaaju tema süda,” vastas ta tugitoolile laskudes.
Dorian Gray raputas pead ja võttis klaveril mõned pehmed akordid. „Mure maali moodi südametu nägu.”
Vanem mees laskus seljakile ja vaatas teda pilusilmil. „Siiski, Dorian,” ütles ta natukese aja pärast, „mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidab terve maailma ja kaotab – kuidas käib see sõna? – ja kaotab oma hinge?”
