„Lollus, Dorian!” naeris tema kaaslane, ja kui jänes juba tihnikusse kadus, andis ta tuld. Kostis kaks karjatust, üks valus vaevleva jänese suust, mis oli hirmus, teine surmapiinas inimese suust, mis oli veel hirmsam.
„Armuline taevas! Tabasin ühte ajajat!” hüüdis sir Geoffrey. „Missugune totter küll see mees pidi olema, kes ronis püssi ette! Jätke laskmine seal!” hüüdis ta nii valjusti kui suutis. „Inimest on tabatud.”
Peavaht tuli joostes, kepp käes.
„Kus, sir? Kus ta on?” hüüdis ta. Samal ajal lakkas laskmine kogu liinil.
„Siin,” vastas sir Geoffrey pahaselt ja tõttas tihnikusse. „Miks pagana pärast ei hoia teie oma inimesi tagasi? Kogu mu jaht on tänaseks rikutud.”
Dorian vaatas pealt, kui nad lepatihnikusse kadusid, lükates peeni, painduvaid oksi kõrvale. Mõne silmapilgu pärast ilmusid nad uuesti, kandes enestega mingit keha päiksepaistele. Ta pöördus hirmunult kõrvale. Talle näis, nagu käiks õnnetus igal pool tema kannul, ükskõik kuhu ta läheb. Ta kuulis Geoffrey’d küsivat, kas mees on tõesti surnud, ja kuulis ka peavahi jaatavat vastust. Äkki tundus talle mets täidetuna elavate nägudega. Kuuldus nagu tuhandete jalgade müdin ja vaiksete häälte sumin. Suur vaserinnaline faasan läks läbi okste üle nende peade.
Mõne hetke pärast, mis olid temale ta vapustatud seisukorras nagu lõpmatud piinatunnid, tundis ta kätt oma õlal. Ta võpatas ja vaatas ümber.
„Dorian,” ütles lord Henry, „parem oleks, kui neile ütlen, et täna jaht lõpetataks. Avaldaks halva mulje, kui laskmist jätkataks.”
„Sooviksin, et see igaveseks lõpetataks, Harry,” 280
