nähti neid alati üheskoos ooperis ja igal pool, kus oli kuulda head muusikat. Nende lähedus oli kestnud poolteist aastat. Campbell viibis alati kas Selby Royalis või Grosvenor Square’il. Nagu paljudele teistelegi oli Dorian Gray temale kõige selle algkuju, mis on elus imelist ja võluvat. Kas nende vahel mõni tüli oli juhtunud või mitte, seda ei teadnud keegi. Aga äkki pandi tähele, et nad kohates veel vaevalt mõne sõna vahetavad ja et Campbell lahkus võimalikult aegsasti igast seltskonnast, kus viibis ka Dorian Gray. Ta oli muutunud – oli imelikult nukker, näis muusikat põlgavat, ei tahtnud ise kunagi mängida, vabandades end ikka teadusse süvenemisega, mis ei andvat mahti muusikaga tegelemiseks. Ja see oligi tõsi. Päev-päevalt näis bioloogia teda ikka rohkem huvitavat ja tema nimi ilmus paar korda teaduslikes ajakirjades, olles ühenduses mingisuguste huvitavate katsetega.
Seda meest ootaski nüüd Dorian Gray. Iga silmapilk vaatas ta kella. Aja möödumisel muutus ta väga erutatuks. Viimaks tõusis ta ja hakkas edasi-tagasi käima, paistes nagu mõni ilus puuriloom. Ta sammus pikalt ja hiilivalt. Ta käed oli imelikult külmad.
Ootamine muutus väljakannatamatuks. Aeg näis roomavat tinajalul, kuna aga teda mingisugune pöörane tuul kihutas kuhugi kuristiku või sügaviku hambulisele servale. Ta teadis, mis teda seal ootas. Tõepoolest nägi ta seda ja värisedes surus ta higiste kätega palavaid lauge, nagu tahaks ta röövida ajult nägemise ja kihutada silmad nende koobastesse. See oli asjata. Peaajul oli oma söödamaa, kus ta prassis, ja kujutlusvõim, mille hirm muutnud veidraks, tõmbles ja rabeles valuga nagu mõni elus olend, tantsis nagu vastik nukk ja irvitas läbi liikuva näokatte. Ning äkki peatus temale Aeg. Jah: see pime, vaevalt hingav loom ei roomanud enam ja hirm- 236
