pidi heaks poisiks jääma, mitte kurjaks saama ega hullumeelselt raha pillama. Õde oli ainult aasta vennast vanem, aga elust teadis ta palju rohkem kui tema. Ta tingimata kirjutagu temale iga postiga ja lugegu iga õhtu oma palve, enne kui heidab magama. Jumal on hea ja tema silm valvab Jimi üle. Tema, õde, tahab venna eest paluda ning mõne aasta pärast tuleb ta rikkana ja õnnelikuna koju tagasi.
Poiss kuulas teda tusaselt ja ei lausunud midagi vastuseks. Tal valutas süda kodust lahkudes.
Kuid mitte ainult see ei teinud teda nukraks ja mõtlikuks. Olgugi et tal polnud elukogemusi, ometi oli tal Sibyli hädaohtliku seisukorra pärast raske mure. See noor dändi, kes tema ümber lipitses, ei tähendanud temale head. Tema oli dzhentlmen ja Jim vihkas teda juba sellepärast, vihkas teda mingi imeliku klassi-instinkti tõttu, mis oli ebateadlik ja sellepärast seda vallutavam. Ka tundis poiss oma ema pealiskaudsust ja edevust ja nägi selles Sibylile ja tema õnnele lõpmatut hädaohtu. Lapsed algavad vanemate armastusega; vanemaks saades mõistavad nad nende üle kohut ja mõnikord annavad nad neile andeks.
Tema ema! Mõnikord oli poisil tung temalt midagi küsida, mida oli haudunud oma vaikivais mõtteis kuude kaupa. Juhuslik ütlus, mille ta kuulnud teatris, sosistatud nali, mis puutus ta kõrvu millalgi näitelava-ukse juures oodates, oli äratanud temas hirmsate mõtete rodu. Ta mäletas seda nagu piitsahoopi näkku. Tema kulmud tõmbusid kokku kiilutaoliseks kortsuks ja valutuksatuses hammustas ta oma alumist huult.
„Sa ei kuule ainustki sõna, mis mina sulle räägin, Jim,” hüüdis Sibyl, „ja ometi teen ma sinu tulevikust kõige ilusamaid plaane. Ütle ometi midagi.” 116
