Lehekülg:Daani hindamise raamat Eisen 1920.djvu/29

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

takse. Waewalt wõib uskuda, et h oleks kirjutatud, kui teda wälja et oleks räägitud. Meie ajal kirjutatakse teda küll ka seal, kus teda enam wälja ei räägita, aga meieaegne kirjutamine sünnib ajaloolisel alusel. Niisugune ajalooline alus puudus aga sel ajal.

Üksikute kirjatähtede praegusest tarwitusest lahku minewa tarwituse kohta oleks tähele panna: a tarwitati weel mitmes sõnas, kus nüüd a asemele õ astunud. Wahel peab a ka ä-d tähendama, aga wõib olla, et kirjutaja a unustanud ä-ks muuta, arwawad mõned. See oletamine wõib waewalt maksta, sest sel ajal kirjutati ä asemel tavalisesti ae.

ae tarwitatakse wäga mitmesuguses tähenduses. Korra seisab ae e, korra ä, korra ää, korra a, korra ü eest. Näituseks Alawerae = Alawere, Wahumperae = Wahumpere = Waopere, Haermaeta = Härmatu = Härtu, Pajumpe = Pajupää, Katinkylae = Kadiküla. Nagu naha, oli sel ajal täishäälikute kokkukõla oma jagu olemas, otse nagu praegu weel Wigala kihelkonnas ja Tartu murdes, kus silbi lõpu-täishäälik enam-wähem selgelt eelolewa mõjul enesele ä, ö, ü kõla wõtab, nagu külä, pesä jne.

c tähendab peale tawalise tähenduse Ladina keeles Liber census Daniae raamatus silbi lõpul wahel h-d, nagu näituseks Kectaelae = Kehtala, millest meie ajal Kohtla sündinud.

g tähendab Liber census Daniae kirjutusewiisis j-d. Näituseks Gewi = Jõhwi, Hergaenpae = Härjapää. K ees seistes kui ka kahe täishääliku wahel nõuab ta enesele h tähenduse; näituseks Paegkaelae = Pähküla, Ligalae = Lihula, Nigattae = Nihatu. gh ühenduses tuleb g d-na, wahel j-ina lugeda, nagu Wanghaela = Wanjala = Wainjala. Siiski seisab h g järel mõnikord üsna ilmaaegu, nagu Eghöntakae = Jõentaga = Jõetaguse.


— 29 —