tarwitanud ja alles aja jooksul neid pikendanud. Küll aga näitab ajalugu tihti, et just ümberpöördult sündinud. Wahel näib raamatu kirjutaja nimedele ometi Ladina lõpu annud olewat.
Kõwu umbhäälikuid on rahwas 700 aasta eest wist palju rohkem tarwitanud kui meie päewil. Meie b, d, g asemele astuwad Liber census Daniae nimedes tawalisesti p, t, k. Ütleme, et raamatu nimede kirjutaja nimesid wõi sõnu meie kirjutama õppiwa koolipoisi wiisi õieti ei osanud kirjutada ja tihti kirjatähed eksikombel ära wahetas, wõime siiski waewalt oletada, et ta sinna kõwa kirjatähe kirjutas, kus tolleaegne keelgi arwatawasti pehmet kirjatähte kõnes tarwitas. Ettetulewate nimede järele wõime oletada, et 700 aasta eest Eesti keel pehmete ja kõwade umbhäälikute tarwitamise poolest umbes selsamal järjel seisis, nagu Soome keel praegu. Näituseks Napal, Metapae, Lopae, Katinkylae jne.
Kõigis neid nimedes tarwitab praegusel ajal soomlane teise silbi alguses kõwa umbhäälikut, kuna eestlane pehmet tarwitab, nagu näituseks Nabala, Mädapää, Loobu, Kadiküla jne. Omastavas nähakse sel ajal, kui ka mitte alati, ometi tihti omastawa märgiks n tarwitusel olewat, nagu Soome keel nimetatud kirjatähte weel praegu tarwitab. Nii kuuleme Lemmun kylaegund, Katinkylae, Hergaenpae, Paiunalus jne.; p ees on see n ennast tihti aga m’ks muutnud, nagu Paiumpe = Paiupää, Wahumperae = Waopere jne. Leitalse aga nimesid, kelles n omastawa lõpul ju kadunud. See n häwinemine on mõnda sada aastat kestnud, sest Mülleri jutlustes umbes 400 aastat hiljem astub n omastawa lõpul weelgi mõne korra esile.
Näha on, et h sel ajal sõna algusel wälja räägiti, nagu lääne saartel teda praegu weel wälja räägi-
— 28 —
