karjamõisad. Niisugusel korral saadeti külarahvas tihti mujale elama, kas laiali ehk ühtekokku. Wiimasel juhtumisel asutas äraaetud külarahwas kaugemale tihti endise elukoha nimelise küla. Enamasti hakati uut mõisagi endise külanimega nimetama. — Mõnel teisel korral wõttis laenumees osa laenumaad enesele mõisa wäljade jaoks, osa aga jättis külarahwa kätte edasi. Sedawiisi tekkisid mõis ja küla kõrwuti ja mõlemad hakkasid tihti üht nime kandma, s. o. külale jäi ta endine nimi ja mõis omandas enesele kõrwalseiswa küla nime. Laenumehed jätsid hea meelega Eestimaal külad mõisate ligidale seisma, et tarbekorral külast ruttu abi saaks. Liiwimaal paistab meile niisugune nähtus harwemini silma.
Alati ometi et hakanud uued mõisad küla nimesid kandma, waid nõutasid enestele mõnegi korra hoopis muud nimed. Nii hakati mõnda mõisa ta omaniku nimega nimetama, küll Eesti, küll Saksa keeles. Eesti keeles sai omanikult näit. Neeroti (omanik Nieroth), Triigi (omanik Stryk), Kloodi (omanik Klodt), Preedi (omanik Wrede), Prandi (omanik Brandt), Ungru (omanik Ungern), Prümli (omanik Brümmer), Wõla (omanik Fock) jne. nime, kuna mõnelgi mõisal Saksa keeles wana Eesti nimi olemas. Jälle teised mõisad said Saksa keeles enestele omaniku nimed, nagu näituseks Buxhöwden (Eesti keeli Neeroti), Wrangelshof (E. k. Warangu), Forell (Woore) jne., kuna Eesti keeles peale mõne põike neile nende algupärased nimed alale jäid. Jälle mõni mõisnik sai mõisast enesele liignime, nagu Üksküla, Maydell, Luggenhausen jne.
Osa endsid külasid on aga, nagu nimetatud, jäljeta kadunud. Sõjad ja mõisad on nad ära häwitanud. Knüpffer arwab katkugi süüdlaseks. Seda jõuan mina waewalt uskuda. Küll usun, et katk mõne korra külas ehk wiimse kui hinge ära tappis. Waewalt kadus ometi
— 25 —
