ja Katkuntakusae; Kogael, Kogelae ja Kokael; Koil ja Koylae; Maidalae ja Maydalae; Mechias, Maechius ja Mekius; Nakael ja Nakalae; Oeas, Oia ja Oiel; Othencotaes ja Othengat; Padagas ja Pategas; Pariol ja Periel; Purdis ja Purdus; Repel ja Reppel; Satael ja Sataial; Saul ja Saula; Sonalae ja Sonaldae; Waetheverae ja Waettaevaer; Obias ja Ubias.
Peale nende esineb weel mõnda nime, mida kudagi wiisi sama nime teisendiks tuleb tunnistada. Teisendeid maha arwates jääb ikka umbes 500 iseseisvat Eestimaa kohanime üle, mida paremini tähele tuleb panna.
Peale Estonia, Haria ja Wironia on need nimed kõik külakundade, kihelkundade ja külade ehk suuremate kohtade nimed. Lõwiosa langeb nimedest küladele ja suurematele kohtadele. Mõisu otsime sel ajal, mil Liber kirjutati, weel ilmaaegu. Mõisad tekkisid alles aja jooksul, kui ka rüütleid Liberi kirjutuse ajal juba küllalt leidus. Nimetab ju ometigi Liber tihti rüütleid külade omanikkudeks, wahel ka muid isikuid. Igatahes oli Liberi kirjutuse ajal iga raamatus nimetatud küla ehk suurem koht ju kellegi nii-ütelda suurema mehe päralt. Eestimaa allaheitmisega langes kogu maa Daani kuninga omanduseks. Selle omandusega ei olnud aga hõlpus asi toime saada. Maaelanikud hakkasid igal parajal silmapilgul uute peremeeste wastu. Kuningas pidi küladesse, wähemalt suurematesse paikadesse walitsejad ja külakupjad panema, kuid needki et jõudnud rahwast alati sõnakuulmises pidada. Sellepärast andis kuningas osa külasid weel oma rüütlitele laenuks. Laenumehed wõisid kogu eluaja külade sissetulekuid oma kasuks tarwitada ja pärast surma kuninga loaga lastelegi päranduseks jätta. Olid walitsejad kas kuninga seatud külakupjad — mitte külakupjad praeguses mõttes, waid hopmannid praeguses mõttes — wõi laenu-
— 23 —
